Kirjuline on armas ja meelitab mind blogiilma :) Mõned armsad veel kurdavad, et olen vait... Olen jah... Juba tükk aega tunnen, et olen tehnikast väsinud. Elektroonikast... elektrist... elektilisest elust... Tahan ja tahan taevaste taha kus on heleroheline muru ja pehmed valged lambad, päris inimesed päris pille mängides laulavad päris elust... Või olen ma midagi totaalselt sassi ajanud... See, mis meie ümber, ongi päris elu. Päris kaubamajad täis päris plastikut ja naftat, päris arvutid ja ipod'id, meiliaadressid ja orkuti kommuunid ja twitterid ja päris tümakas päris põhjas... Ausalt, olen tundnud väikest allergiat arvuti suhtes ka... Tahan hanesulega pärgamendile kraapida :) Ja kes mind keelata saab... aga küsige mitu pärgamenti olen täis kratsinud...
Eelmisel reedel käisin Solarises... Kas kellelegi meenub muinasjuturaamat "Põhjakonn" ja selle illustratsioonid. Lapsepõlve õudusunenägude tegelane. Selline suur lamav koletis, suu lahti ja kaunites rahvarõivastes inimesed astuvad suust sisse... Nii ongi. Arhidektuuriliselt just nii lahendatud, et on nagu lamav peletis ja astud suust sisse... tuled sähvivad, rahvas sebib, mögafonidest röögitakse midagi, koridoril popcorni lett kino jaoks, hais, möll, meeletu melu... Apollo raamatupoes mingi lauamängude võidumäng, tüdruk mögafoniga jälle... prrr... Väljudes eksisime ja ei leidnud välisust... Lõpuks oli tänaval selline tunne, et uhh, eluga pääsesime! Ei ole maakate jaoks, ei ole!!!
Advent hiilib... Isa Kalju tuli koju ja pani kõik tuled prõkkama. Meil kuusk juba säääärab tuuuledeees. Jõuluvalgus lausa lajatas majja, kui Sokuke saabus. No ta väidab, et see on testing testing. Homsest võtan tuled maha ja laseme sujuvalt ükshaaval tulesid juude, et jõuluvalgus kasvaks ja kasvaks ja...
... Ja ma ju ütlesin, et päkapikke ei ole olemas aga kaks maiast valvavad, et sussid oleks aknal ja mitte tühjad...
