Pikavere palvemaja 178.

Eile, Pühapäeval, käisin koos Aili ja Ellaga Pikavere palvemaja 178. aastapäeval.

Olin sellest palvemajast lugusid kuulnud ja väga huvitatud, et kus ja kuidas. Kui Aili mind kutsus, olin kohe nõus taksot sõitma.

Isa Toomas rääkis lugu, et prohvet Järve Jaan olla ennustanud:"Pikavere palvemaja korstnast tuleb suitsu Jeesuse taastulemiseni." Maja on peaaegu kakssada aastat vana ja vahepeal juba kohalik rahvas vaatas, et pea on Jeesuse tulek käes, sest palvemaja katus hakkab viltu vajuma aga hetkel on lootust, et riik tuleb appi. Lubatud on raha eraldada uue katuse tarvis. Nii et korsten jälle sirgeks ja Jeesuse tulekut me niipea ei näe :-)

Pikavere külagi on vaatamisväärsus omaette. Talude vahel ja karjamaade piireteks on madalad paest laotud kiviaiad. Seal ringi kõndides tundus nagu oleks nagu ootamatul sattunud teise ajastusse.

178. aastane palvemaja. Vennastekoguduse liikumisest innustunud talumeeste kätetöö aastast 1830.

„Teoorjusest hoolimata olnud inimeste armastus palvemja vastu nii suur, et ühel pühapäeval loeti vanas palvemajas, järgmisel pühapäeval juba uue maja seinte vahel, kus paarid peal olnud”, leiame Tammiku koolmeistri Aadu Andruse koostatud kirjas palvemajade tekkimise kohta. („Mihkli kirik Läänemaal”, koostaja Juhan Truu, Mihkli koguduse õp. 1935.)Palgid ja lauad olid rahva poolt kokku toodud. 1889.a. oli palvemajale kolm korda palke juurde raiutud. Puud, mis palvemaja ees kasvavad, istutati 1885.a. ja tehti ka aed maja ümber. Pingid on tehtud 1890.a. Kroonlühtri tõid palvemajale kingituseks Riiast Mihkel Kuhkmann Peetrehansu talust ja Annus Lüll Naelaka talust."(http://pikavere.ee/)

Aastapäevale oli kogunenud kirju seltskond üle Eesti. Peamiselt kirjude rättidega memmed. Üks väike bussitäis rahvast Tallinnast.

Kell 11.00 hakkas jumalateenistus. Vana liturgiaga. Liturgiat lauldi ilma saateta aga lauldi mitte ei loetud.

Panin silmad kinni ja tekkis tunne, et koos meiega istusid oma undrukutes ja kuubedes kõik need, kes olid seal väikeses palvelas käinud koosolekutel läbi sajandite. Kuulanud innustavaid jutlusi ja palvetanud rahva hea käekäigu eest. Alandlikult...

Pärast jumalateenistust oli kaetud söögilaud. Makaronisalat, lõigud, pasteet... Kodused koogid...

Kell 13.30 hakkas aastapäeva koosolek. Väga mitmed õed ja vennad võtsid sõna. Üks 81. aastane memm, Pikaverest pärit, laulis selge ja kõlava häälega pika laulu Noa laevast. Koosolekul lauldigi üpris palju. Minule olid laulud võõrad aga memmedele olid need vagad lood tuttavad. Pikad 7-10 salmilised laulud, kus iga laul on lugu - jutlus.

See kõik oli nii armas, südamlik ja lihtne... See "talu Epp" minus tundis sisemist äratundmist, et olen selles ajas olnud ja elanud... Külatänavad ja karjamaad... palvetund peale hommikusi talitusi...

Lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja

...ehk siis kuidas minust sai lülijalgse...jne. viiruse kandja.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et ..."Ta tuli õhtal meile, kuldne kuu oli selgas" Peeter... Muhust. Nii jah! Peeter helistas kell poolüksteis õhtul ja palus öömaja. Vabandas, et enam nii hilja viina ei müüda. Et peab peaaegu tühja käega tulema.. Kommikarp ja pill olid ikka ligi. Kui me siis olime kella kaheni sõprust uuendanud, laulis ta oma värske loo ka. Selle laulu lubas ta rohelistele maha müüa. Keskkonna ja puhkamise ja looduse teemaline.
Leppisime õhtul kokku, et viin Petsi hommikul alevisse bussipeale aga kuna mind oli ees ootamas järjekorne vaba päev, siis pärast paari tundi sõbraks joomist otsustasin koos Petsiga Muhku minna.
Hommikul käisime veel haiglast läbi Peetri ema vaatamas. Tarmo mersud ja suveplaanid ka vaatasime enne üle kui sõitma hakkasime. Virtsu jõudsime nii napilt, et tormasime autost kiiruga, mistõttu oma telefoni autosse unustasin ja millest mul hiljem tuline kahju oli, sest nägin paljugi põnevat.
Esimene asi, millest pilti oleks teinud, oli hernehirmutised Kulla kartulipõllul. Päris hirmutised. Käed laiali, kitlid seljas, suured ümmargused pead otsas, silmad, suud pähe maalitud, sitsirätikud peas. Ühel kaks õllepurki ka käeotsas kolisemas... Nagu vanasti :-)
Kuna mina olin saarele saabunud, läks ilm ilusaks. Keetsime kõigepeal kohvi ja siis jalutasime randa. Vaatasime pikknokliga purjekaid ja paate ja laevu ja luiki. Luigeperel oli kuus(!) poega. Tohutult oli metsmaasikaid. Mmm! Loomulikult ei olnud meil mannergut kaasas, et korjata. Ainult endale suhu :-) Rannast kõndisime läbi Peetri metsa jälle maa poole, et külastada üht naabritädi, kes Petsi autot valvas seni kui mees mandril. Selgus, et autovalvaja tädi on keraamik. Maja oli täis kõiksugu imepotte ja -potsikuid. Olin nagu kunstinäitusel.
Peetri tallu tagasijõudnud, oli naabritel väike aiapidu algamas kuhu meid lahkelt paluti. Süüa tegi Jari, soomlane, kokk kuskil saare arvukatest turismitaludest. Mmm! Jälle super servis :-) Peretütrel oli pärlid kaelas ja lilled pidulaual.
Kella kaheksase praamiga tuli Muhu maale Oliver Tallinnast. Oliver purjetab... mmm... huvitav.
Läksime Oliverile praamile vastu nii et tema tuli ja tervitas ja mina läksin ja lehvitasin, mandrile tagasi.
Hakkasin uljalt kodupoole kihutama, meel rõõmus, paak pentsu täis. Kui ma teist korda teel sama surnud kassi nägin, sain kohe aru, et siin ma olen täna juba korra olnud st. natuke ekslesin Koonga ja Mihkli vahel :-)
Koju jõudsin hilja, kohe magama, hommikul tööle, töölt koju, raamatut lugema enne magamaminekut. Lugesin ja miskit sügeles, kratsisin põlve... Vaatasin lähemalt, et mis seal siis kiheleb... puuk, imetilluke... teine... näe siin on kaks... Kalju vaata... Kalju tõi taskulambi, et lähemalt uurida... siin veel üks ja veel... käepeal ka... Nüüd on mul kahju esiteks, et ma suure otsimistuhinaga unustasin nad kokku lugeda, teiseks, et kiirabi ei kutsunud ja pretsedendina statistikasse ei sattunud :-) Nüüd ma siis olengi lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja.
Puukborrelioosi sümptomiteks luges mulle Regyta väsimus, peavalud, lihastevalu, kaalu langus jne. Mulle tundub, et need sümptomid on mul juba ammu ja kindlasti peale iga Mõisa Köögis veedetud päeva :-) Igal juhul ensefaliit avaldub kohe, kui avaldub (veel ei ole avaldunud :-) borrelioosi tuleb kuu aega oodata ja on üldiselt ravitav :-)
Vaat sulle siis kena puhkus, lained ja luiged!

Mase

Mis see siis olgu. Tervis korras, lapsed terved, elu ilus ja ikka kriibib...
Vihma sajab ja jahe ... :-)
Peep Vain tänahommikuses TV-s palus, et püüaksin nädala aega hoiduda virisemisest, kritiseerimisest ja... (üks kolmas asi oli veel). Võimatu...
Televiisori vaatamine tuleb vist maha jätta. Nii palju segast ja vastakat infot kogu aeg, et raske on alla neelata, seedida ja kasulik omastada. Kohati ajab öökima ja kõhus keerab...
Vaatasin eelmisel nädalal lugu ühest poisist Inglismaalt, kellest sai buda-munk. Oli munk Inglismaal, siis kloostris Tais, mõnda aega elas Islandil. Ühel hetkel loobus mungarüüst, abiellus Kasahstani tüdrukuga, abielu kestis viis kuud, poiss läks tagasi kloostrisse ja oli lõpuks jälle Tais, mungana. Filmis arutas ta armastuse teema üle. Tema arvas, et armastus on ületähtsustatud, -dramatiseeritud, -romantiseeritud. Inimesed panustavad liiga palju armastusesse. Armastus toob kannatusi. Ülim eesmärk on kannatusest vabaneda... Eks ta õige ole. Täna mõtlesin Kristuse sõnade peale: "armasta oma ligimest, nagu iseennast." Ja see järel:"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle."Mt 10:34-39
Ei ole rahulik sõnum. Siin on tõesti kirge ja kannatust.
Üks minu armas (mees)sõber on defineerinud armastust järgneva maksimaalsusega: Mees peab armastama naist, nagu Kristus armastab oma kogudust. Ta peab valmis olema oma elu andma..."

Kas me tõesti panustame liiga palju...? Ootused on kõrgeks aetud ja me jäämegi otsima...?

Eile oli dokfilm Tsehhi tüdrukust, kes kasvas üles Norras. Neljateist aastasena saatis ema ta Norrast Tsehhimaale tagasi, ise läks Ameerikasse õnne otsima. Tüdruk oli filmi tehes 35 aastane naine, kes üritas mõista ja aru saada mõistest "kodu". Kuhu ta kuulub, kus on tema kodu? Jälle minu teema. Minagi juuretu, kodutu. Maa mõttes mul ju kodu on. Päritolu mõttes koht puudub. Elukoht hetkel nagu ka on. Film lõppes nii, et küsimused jäid õhku rippuma. Paralleelselt kodu looga oli seal ka isa ja ema lugu. Kas seal on kodu, kus vanemad elava? Aga kui nad ei ela koos? Miks nad ei ela koos? Ema läks Ameerikasse õnne otsima, sest ühel hetkel oli tema jaoks elu Norras liiga paigas. Ta nägi sirgeid rööpaid, mida mööda tiksudes tuleb minna surmani. Liiga sirged ja selged rööpad selle naise jaoks. Ta otsustas veel midagi teha, ise. Astus oma mehe kaitsva tiiva alt välja...maailma, Ameerikasse... Kuna tütre lugu domineeris, siis ei saanud selgeks kas ema otsus oli olnud õige või ta kahetses... Vahes on nii, et liiga hästi on sama hästi kui s*asti :-)
Samas mõtlesin täna, et minu teatav pidetus annab teistpidi ka vabaduse. Mul ei ole eriti kohta kuhu klammerduda. Ma võin minna... ;-) Jah "Moi adress ne dom i ne uulitsa..."

Vihma sajab, käisin raamatukogus. Võtsin paar Waltarit, ühe hispaanlase ja ühe rootslase. Vaatame, mis nemad elust ja armastusest pajatavad.

Pidu sinus eneses

Pidu pidu otsa...
Reedel kutsus Anu meid kõiki aiapeole. Tore oli...
Laupäeval tegi Malle välja :-) Meil oli aiapidu valge linaga laual ja päris shampanjaga.
Pühapäeval käisime Emiliga Joosepi sünnipäeval. Seal sain esimesi Eesti maasikaid. Juta tõi oma aiamaalt. Mmmmagusad!
Pühapäeva õhtul oli kirikus orelikontsert. Muusikuks minu vana sõber :-) Bernt Geiersbach Saksamaalt. Korjasin Bentile kurekelli Ulvi maja tagant. Kontserdi ajal tundsin, et keegi kõnnib... minu varukast välja... puuk. Ehk olin mina tema ainuke õhtusöögiplaan ja ta pesakond ei läinud koos kurekellade ja Berntiga õhtul Pärnusse.
Pärast kontserti juhtus kuidagi nii, et sattusime kirikumõisa koos Bernti, Priidu, Annika, Tõnu ja Signega teed jooma. Kuulasime siis kuidas Priit ja Bernt räägivad Wagnerist ja... Lubasime kõik, et hoiame sakslastele õhtusel jalgpalli finaalturniiril pöialt. Tegelikult olid ju hispaanlased palju vahvamad aga Bernt on nii armas inimene, et ... päris segadus tekkis pallimängu alguses, mis nüüd teha ja millal kilgata :-)
Pärast tunnist teejoomist parandasime natuke ikka maailma ka koos Priidu Annikaga. Esialgu ikka veel hüpoteetiliselt...
See nädal tuleb töine. Heidi puhkusel ja mina pean üksinda rabama :-)

Ps! "Üks" (üks neist kahest, kes üldse teavad) ütles, et talle meeldib minu eputamise stiil :-) Jätkan siis või!? :-)

Jaanipäev

"Kui kord käes on jälle jaanipäev siis tuleb armastus ja mu juurde jääb..."

Jaan, jõul, jaan, jõul... Nii see käib. Seekord siis jaan jälle käes. Kummaline kuidas me liigitame, lahterdame, poolitame ja silbitame. Jaanil võtame vorstid ja läheme mättale mängimaie...

Jõul, talvine pööripäev on minu jaoks Jeesuse sünnipäev, puhas kristlik pidupäev. Jaan seevastu nii paganlik kui olla saab. Tuli, laulud... Kirikus on püütud küll mingi lugu ka selleks päeaks leida aga siiski ...

Meie pere jaanipidu peeti juba kärsitult pühapäeval. Kes see jõuab siis oodata. Tegime tuld, laulsime, mängisime jalgpalli...

Eile, õigel jaanilaupäeval, kui teised kõik juba (veel) oimetud olid, käisin mina metsas sõnajalaõit otsimas (st. Uduvere kabeli taga metsas, vööni märg ja kohati eksinud ka :-))

Leidnud õie(d), kütsin endale sauna, tegin kaseokstest viha ja käisin jaanilaupäeva saunas. Kui juba hämaraks kiskus, tegin omale oma päris jaanipäeva lõkke aga siis tulid mulle kaaslased, kes arvasid, et minu lõkkel võiks kena olla mõni vorst ikka praadida... Üks ja sama ei saa olla lõke ja söed... On KAS lõke VÕI söed... kompromissina oli kõigepealt ilus lõke ja siis söed... ühesõnaga "Georgi" lõkkesse puid juurde ei toonud :-)

...nüüd siis jõuluni jälle...

13. ja reede

Midagi koledat täna ei juhtunud. Päeva kaitseks ja pühenduseks veel üks ilus pilt Rootsi "ühe"(Marko kindlasti teab, mis selle linna nimi oli) linnakese kalmistu kabelist.

Rütm ja riim

Koguaeg ju midagi juhtub ja muutub ja liigub...edeneb...areneb...

Kõike kinni ei püüa...

Tahaksin enda päevadesse rütmi aga tunnen kuidas ma loperdan. Kust tuul, sealt meel ;-)

Rootsis käisime ära. Soe oli, see on põhiline, mis meeles. Tulime tagasi, päevitunud ja pruunid, nagu Kariibi mere saaretelt.

Sai tuttavaid näha ja mööda, juba koduseid, Göteborgi tänavaid käia. Sõitsime ise trammiga ja puha :-) Ma ei olnudki paanikas, et ära eksin. Heliga jõudsime oma lemmikpoest ka läbi lipata "Din Bok". "Min Bok" on nüüd ilus ristiga kala autole. Heli ostis minu ärgitusel filmi Paulusest, mida ta lahkelt ka mulle laenutas. Paulus on äge! :-)

Üks elevaid hetki oli muidugi laagrikooriga kirikus laulmine. (ups! panin Voices koori pildi aga koht vale. Igatahes, pildil Lena Erikssoni koor, kellega koos oli meil au laulda)

Nüüd juba jälle koduses rütmis (logisevas :-) Varsti on juba jaanid ja suvi läbi w :-)