UT

Täna hommikul vaatasin telest ühe silmaga toimetuste kõrvale inglise sarja "Südame asi". Üks politseinik ütles parajasti teisele:" Mrs.Wilson ei ole uue testamendiga rahul..."

Mina mõtlen, et mis usuasju nad seal sarjas ajavad? :-)

Metsa seenele auuu- auuuu

Hommikul tuli Saima vastu kahe suure seenekorviga. Mina ise ju seeni ei söö aga... Helistasin Maimole: "Kas ma sulle võin seened tuua, kui korjama lähen? Süüa ei taha aga korjata tahaks..."

Kummikud jalga ja talutaha metsa. Jube rägastik... Aga tahes tahtmata tekkis hasart. Kindlasti järgmise kännu taga on pesa. Kui selle kännu taga pole, siis järgmise... Igas metsas, pagan võtaks, peab ju mingeid seeni olema... Rassisin poolteist tundi ja sain pangepõhja mõned kuuseseened. Jonn, tedagi, on ju Jumalast. Saima tuli Clivia tagant metsast. Autole hääl sisse ja sinna... Oeh, missugune veeuputus seal oli ja Saima oli kõik seened ää korjanud. Noh, leidsin sealt ka mõned õnnetud riisikad... Tunnen et hasart on jäänud! Tahan veel!!! Sõita seenele! :-)

Jeeriko linna vallutamine

"Aga Jeeriko sulges oma väravad ja jäi suletuks Iisraeli laste pärast, ükski ei pääsenud välja ega sisse."Jos 6:1
"Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse omalt kohalt, ja nad vallutasid linna." Jos 6:20

Ei ole midagi uut päikese all ...

Eesti! EESTI! EESTI! KANTER! KANTER! KANTER! EESTI! EESTI!

Ja mina veel kahtlesin kas hakkan vaeva nägema, et Tallinnasse end kohale organiseerida...

Postimehe arvamustest lugesin, et rahvast võis koos olla umbes 70 tuhat. Kujutage siis ette kuidas see huilgav mass laulab hardunult hümni... regilaulu... Mustamäe valssi ... Saaremaa valssi (Soomlased oleks hulluks läinud, kui oleks näinud-kuulnud ja vahepeal mõtlesin, et Reet Linna läheks ka ulluks, kui see oleks Laulge Kaasa lindistus :-)) Massikommunikatsiooni Volmeriga, Tere Perestroikat Villuga... Ja muidugi Alo laulud... Eestlane olen ja eestlaseks jään!!! Väga võimas!

Vendade Johansonide loo ajal hakkas mul pilt täiesti selgelt jooksma. "Peipsi koha pealt lükkame lahti meie väikese Eestimaa... Taani väinadest mahume läbi, kui seisame serva peal... ja siis ümber maailma..." Mingil hetkel ma mõtlesin, et KUI see tõesti oleks võimalik...

Täna tabasin end mõttelt, et kontsert oli peaaegu kuus tundi pikk. Ma seisin püsti ja kuulasin, elasin kaasa täie tähelepanuga. Ei väsinud ära... aeg seisis... oli võimas kokkukuulumise tunne!!!

On oluline aru saada ja meeles pidada kuhu me kuulume ja mis see meile annab. Mida meie üksteise heaks teha saame, et meil koos hea olla oleks.

Oh kooliaeg...

Möödunud nädalal käisin tööl, juuksuris, koolis, klassikokkutulekul ja jälle tööl. Vahepeal veel poes, raamatukogus, lastega restoranis ja Kati juures. Kurke ka konserveerisin-marineerisin üheksa korda kolm liitrit.

See tähendab seda et mina, kes ma unistan rahulikult ja põhjalikult kulgemisest, sahmin ringi nii et suled lendavad.

Kooliga on selline lugu, et ma jälle jätkan. On olnud päevi, mil ma olen otsustanud, et jätan pooleli. Et milleks mulle teoloogiline kõrgharidus. Et olen sellest koolist juba väga palju saanud ja see on olnud Kool, elukooli ere osa. Kuna akadeemiline puhkus lahutas mind vanadest koolikaaslastest siis seda enam... Üks tillukene piiksuv hääl siiski kuskil nurgas küsis, kui leiaks kellegi praeguselt kursuselt, kes aitaks, siis veel võiks edasi pusida... Kui see Heidi oleks nõus... Ühel suvisel reedeõhtul läksin Uulu, episkopaalide laagrisse oma Caminost rääkima ja keda ma näen!? Heidi!!! "Kui sa tahtsid oma Heidit siis palun, siin ta on, aga Sa pead edasi õppima": ütles Hea Jumal. Jumal on ustav! Mina uitan ringi, loobun ja luuserdan aga Tema ei jäta minuga oma "jonni". Nii et siis jälle kooli! Mmmm... kreeka keelt ja misjoloogiat sain. Kreeka keel keeruline nagu "hiina keel" :-))) Aga tegelikult on nii mõnus jälle koolis olla.

Ennegi olen koolis käinud. Kunagi ammu Mõdriku Tehnikumis õppisin põllumajanduslikku raamatupidamist. Laupäeva õhutul oli kursuse kokkutulek. Tõmbenumbriks see, et kursuse juhendaja Rika lubas kohale tulla. Kooliajal oli meil oma "klassijuhatajaga" väga hea klapp. Peale meie lõpetamist läks ta Rootsi elama. Oma rootsireisidel olen alati tema peale mõelnud, et kus ja kuidas ta elab. Nüüd saime vastused. Ja uuenenud kontaktid, et jälle ühendust võtta, kui igatsus peale tuleb.
Tüdrukud olid nagu tüdrukud ikka. Kummaline, et kui näed inimest üle väga pika aja siis meenuvad tema kõige iseloomulikumad jooned, mõni sundliigutus või kõnemaneer. Kui kogu aeg koos olla, siis tavaliselt selliseid asju tähele ei pane. Tore oli näha, et sahmerdajad on ikka sahmerdajad ja kilkajad kilkavad endiselt, nohikud nohisevad nii nagu vanasti. Ja kõik on tüdrukud, ühelt kursuselt, ühest koolist, ja ka selles ajas tagsi...

Olen ringi tuuseldanud. Nüüd mõtlen kas minna öölaulupeole või mitte. Terve talve ja kevade olen mõelnud, et lähen... Aga pojal on sünnipäev tulemas... ja telekast ka näitab... Süda tegelikut kutsub! Eriti praegu, kui vene tangid jälle veerevad...

Pikavere palvemaja 178.

Eile, Pühapäeval, käisin koos Aili ja Ellaga Pikavere palvemaja 178. aastapäeval.

Olin sellest palvemajast lugusid kuulnud ja väga huvitatud, et kus ja kuidas. Kui Aili mind kutsus, olin kohe nõus taksot sõitma.

Isa Toomas rääkis lugu, et prohvet Järve Jaan olla ennustanud:"Pikavere palvemaja korstnast tuleb suitsu Jeesuse taastulemiseni." Maja on peaaegu kakssada aastat vana ja vahepeal juba kohalik rahvas vaatas, et pea on Jeesuse tulek käes, sest palvemaja katus hakkab viltu vajuma aga hetkel on lootust, et riik tuleb appi. Lubatud on raha eraldada uue katuse tarvis. Nii et korsten jälle sirgeks ja Jeesuse tulekut me niipea ei näe :-)

Pikavere külagi on vaatamisväärsus omaette. Talude vahel ja karjamaade piireteks on madalad paest laotud kiviaiad. Seal ringi kõndides tundus nagu oleks nagu ootamatul sattunud teise ajastusse.

178. aastane palvemaja. Vennastekoguduse liikumisest innustunud talumeeste kätetöö aastast 1830.

„Teoorjusest hoolimata olnud inimeste armastus palvemja vastu nii suur, et ühel pühapäeval loeti vanas palvemajas, järgmisel pühapäeval juba uue maja seinte vahel, kus paarid peal olnud”, leiame Tammiku koolmeistri Aadu Andruse koostatud kirjas palvemajade tekkimise kohta. („Mihkli kirik Läänemaal”, koostaja Juhan Truu, Mihkli koguduse õp. 1935.)Palgid ja lauad olid rahva poolt kokku toodud. 1889.a. oli palvemajale kolm korda palke juurde raiutud. Puud, mis palvemaja ees kasvavad, istutati 1885.a. ja tehti ka aed maja ümber. Pingid on tehtud 1890.a. Kroonlühtri tõid palvemajale kingituseks Riiast Mihkel Kuhkmann Peetrehansu talust ja Annus Lüll Naelaka talust."(http://pikavere.ee/)

Aastapäevale oli kogunenud kirju seltskond üle Eesti. Peamiselt kirjude rättidega memmed. Üks väike bussitäis rahvast Tallinnast.

Kell 11.00 hakkas jumalateenistus. Vana liturgiaga. Liturgiat lauldi ilma saateta aga lauldi mitte ei loetud.

Panin silmad kinni ja tekkis tunne, et koos meiega istusid oma undrukutes ja kuubedes kõik need, kes olid seal väikeses palvelas käinud koosolekutel läbi sajandite. Kuulanud innustavaid jutlusi ja palvetanud rahva hea käekäigu eest. Alandlikult...

Pärast jumalateenistust oli kaetud söögilaud. Makaronisalat, lõigud, pasteet... Kodused koogid...

Kell 13.30 hakkas aastapäeva koosolek. Väga mitmed õed ja vennad võtsid sõna. Üks 81. aastane memm, Pikaverest pärit, laulis selge ja kõlava häälega pika laulu Noa laevast. Koosolekul lauldigi üpris palju. Minule olid laulud võõrad aga memmedele olid need vagad lood tuttavad. Pikad 7-10 salmilised laulud, kus iga laul on lugu - jutlus.

See kõik oli nii armas, südamlik ja lihtne... See "talu Epp" minus tundis sisemist äratundmist, et olen selles ajas olnud ja elanud... Külatänavad ja karjamaad... palvetund peale hommikusi talitusi...

Lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja

...ehk siis kuidas minust sai lülijalgse...jne. viiruse kandja.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et ..."Ta tuli õhtal meile, kuldne kuu oli selgas" Peeter... Muhust. Nii jah! Peeter helistas kell poolüksteis õhtul ja palus öömaja. Vabandas, et enam nii hilja viina ei müüda. Et peab peaaegu tühja käega tulema.. Kommikarp ja pill olid ikka ligi. Kui me siis olime kella kaheni sõprust uuendanud, laulis ta oma värske loo ka. Selle laulu lubas ta rohelistele maha müüa. Keskkonna ja puhkamise ja looduse teemaline.
Leppisime õhtul kokku, et viin Petsi hommikul alevisse bussipeale aga kuna mind oli ees ootamas järjekorne vaba päev, siis pärast paari tundi sõbraks joomist otsustasin koos Petsiga Muhku minna.
Hommikul käisime veel haiglast läbi Peetri ema vaatamas. Tarmo mersud ja suveplaanid ka vaatasime enne üle kui sõitma hakkasime. Virtsu jõudsime nii napilt, et tormasime autost kiiruga, mistõttu oma telefoni autosse unustasin ja millest mul hiljem tuline kahju oli, sest nägin paljugi põnevat.
Esimene asi, millest pilti oleks teinud, oli hernehirmutised Kulla kartulipõllul. Päris hirmutised. Käed laiali, kitlid seljas, suured ümmargused pead otsas, silmad, suud pähe maalitud, sitsirätikud peas. Ühel kaks õllepurki ka käeotsas kolisemas... Nagu vanasti :-)
Kuna mina olin saarele saabunud, läks ilm ilusaks. Keetsime kõigepeal kohvi ja siis jalutasime randa. Vaatasime pikknokliga purjekaid ja paate ja laevu ja luiki. Luigeperel oli kuus(!) poega. Tohutult oli metsmaasikaid. Mmm! Loomulikult ei olnud meil mannergut kaasas, et korjata. Ainult endale suhu :-) Rannast kõndisime läbi Peetri metsa jälle maa poole, et külastada üht naabritädi, kes Petsi autot valvas seni kui mees mandril. Selgus, et autovalvaja tädi on keraamik. Maja oli täis kõiksugu imepotte ja -potsikuid. Olin nagu kunstinäitusel.
Peetri tallu tagasijõudnud, oli naabritel väike aiapidu algamas kuhu meid lahkelt paluti. Süüa tegi Jari, soomlane, kokk kuskil saare arvukatest turismitaludest. Mmm! Jälle super servis :-) Peretütrel oli pärlid kaelas ja lilled pidulaual.
Kella kaheksase praamiga tuli Muhu maale Oliver Tallinnast. Oliver purjetab... mmm... huvitav.
Läksime Oliverile praamile vastu nii et tema tuli ja tervitas ja mina läksin ja lehvitasin, mandrile tagasi.
Hakkasin uljalt kodupoole kihutama, meel rõõmus, paak pentsu täis. Kui ma teist korda teel sama surnud kassi nägin, sain kohe aru, et siin ma olen täna juba korra olnud st. natuke ekslesin Koonga ja Mihkli vahel :-)
Koju jõudsin hilja, kohe magama, hommikul tööle, töölt koju, raamatut lugema enne magamaminekut. Lugesin ja miskit sügeles, kratsisin põlve... Vaatasin lähemalt, et mis seal siis kiheleb... puuk, imetilluke... teine... näe siin on kaks... Kalju vaata... Kalju tõi taskulambi, et lähemalt uurida... siin veel üks ja veel... käepeal ka... Nüüd on mul kahju esiteks, et ma suure otsimistuhinaga unustasin nad kokku lugeda, teiseks, et kiirabi ei kutsunud ja pretsedendina statistikasse ei sattunud :-) Nüüd ma siis olengi lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja.
Puukborrelioosi sümptomiteks luges mulle Regyta väsimus, peavalud, lihastevalu, kaalu langus jne. Mulle tundub, et need sümptomid on mul juba ammu ja kindlasti peale iga Mõisa Köögis veedetud päeva :-) Igal juhul ensefaliit avaldub kohe, kui avaldub (veel ei ole avaldunud :-) borrelioosi tuleb kuu aega oodata ja on üldiselt ravitav :-)
Vaat sulle siis kena puhkus, lained ja luiged!

Mase

Mis see siis olgu. Tervis korras, lapsed terved, elu ilus ja ikka kriibib...
Vihma sajab ja jahe ... :-)
Peep Vain tänahommikuses TV-s palus, et püüaksin nädala aega hoiduda virisemisest, kritiseerimisest ja... (üks kolmas asi oli veel). Võimatu...
Televiisori vaatamine tuleb vist maha jätta. Nii palju segast ja vastakat infot kogu aeg, et raske on alla neelata, seedida ja kasulik omastada. Kohati ajab öökima ja kõhus keerab...
Vaatasin eelmisel nädalal lugu ühest poisist Inglismaalt, kellest sai buda-munk. Oli munk Inglismaal, siis kloostris Tais, mõnda aega elas Islandil. Ühel hetkel loobus mungarüüst, abiellus Kasahstani tüdrukuga, abielu kestis viis kuud, poiss läks tagasi kloostrisse ja oli lõpuks jälle Tais, mungana. Filmis arutas ta armastuse teema üle. Tema arvas, et armastus on ületähtsustatud, -dramatiseeritud, -romantiseeritud. Inimesed panustavad liiga palju armastusesse. Armastus toob kannatusi. Ülim eesmärk on kannatusest vabaneda... Eks ta õige ole. Täna mõtlesin Kristuse sõnade peale: "armasta oma ligimest, nagu iseennast." Ja see järel:"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle."Mt 10:34-39
Ei ole rahulik sõnum. Siin on tõesti kirge ja kannatust.
Üks minu armas (mees)sõber on defineerinud armastust järgneva maksimaalsusega: Mees peab armastama naist, nagu Kristus armastab oma kogudust. Ta peab valmis olema oma elu andma..."

Kas me tõesti panustame liiga palju...? Ootused on kõrgeks aetud ja me jäämegi otsima...?

Eile oli dokfilm Tsehhi tüdrukust, kes kasvas üles Norras. Neljateist aastasena saatis ema ta Norrast Tsehhimaale tagasi, ise läks Ameerikasse õnne otsima. Tüdruk oli filmi tehes 35 aastane naine, kes üritas mõista ja aru saada mõistest "kodu". Kuhu ta kuulub, kus on tema kodu? Jälle minu teema. Minagi juuretu, kodutu. Maa mõttes mul ju kodu on. Päritolu mõttes koht puudub. Elukoht hetkel nagu ka on. Film lõppes nii, et küsimused jäid õhku rippuma. Paralleelselt kodu looga oli seal ka isa ja ema lugu. Kas seal on kodu, kus vanemad elava? Aga kui nad ei ela koos? Miks nad ei ela koos? Ema läks Ameerikasse õnne otsima, sest ühel hetkel oli tema jaoks elu Norras liiga paigas. Ta nägi sirgeid rööpaid, mida mööda tiksudes tuleb minna surmani. Liiga sirged ja selged rööpad selle naise jaoks. Ta otsustas veel midagi teha, ise. Astus oma mehe kaitsva tiiva alt välja...maailma, Ameerikasse... Kuna tütre lugu domineeris, siis ei saanud selgeks kas ema otsus oli olnud õige või ta kahetses... Vahes on nii, et liiga hästi on sama hästi kui s*asti :-)
Samas mõtlesin täna, et minu teatav pidetus annab teistpidi ka vabaduse. Mul ei ole eriti kohta kuhu klammerduda. Ma võin minna... ;-) Jah "Moi adress ne dom i ne uulitsa..."

Vihma sajab, käisin raamatukogus. Võtsin paar Waltarit, ühe hispaanlase ja ühe rootslase. Vaatame, mis nemad elust ja armastusest pajatavad.