kiriküüt...

Alustasime 14. septembri pühapäeval oma lauluhooaega. Pidasime Marje sünnipäeva. Tort oli nootidega ja lilled laululindudega :-)

Tänane kurb...

Läpakas viskas pildi eest ära!!!!!!! UUUääää!!!! Ja Priit ütles, et asi võib olla üsna tõsine. Et emaplaat võib olla läbi. Et see ei sõltu ka kellestki, millestki. kedagi risti lüüa ka ei ole... :-( Tehnikaga lihtsalt juhtuvat vahel säänsed asjad... Uuuäää
Eputamistel kah kriips peal w :-)

UT

Täna hommikul vaatasin telest ühe silmaga toimetuste kõrvale inglise sarja "Südame asi". Üks politseinik ütles parajasti teisele:" Mrs.Wilson ei ole uue testamendiga rahul..."

Mina mõtlen, et mis usuasju nad seal sarjas ajavad? :-)

Metsa seenele auuu- auuuu

Hommikul tuli Saima vastu kahe suure seenekorviga. Mina ise ju seeni ei söö aga... Helistasin Maimole: "Kas ma sulle võin seened tuua, kui korjama lähen? Süüa ei taha aga korjata tahaks..."

Kummikud jalga ja talutaha metsa. Jube rägastik... Aga tahes tahtmata tekkis hasart. Kindlasti järgmise kännu taga on pesa. Kui selle kännu taga pole, siis järgmise... Igas metsas, pagan võtaks, peab ju mingeid seeni olema... Rassisin poolteist tundi ja sain pangepõhja mõned kuuseseened. Jonn, tedagi, on ju Jumalast. Saima tuli Clivia tagant metsast. Autole hääl sisse ja sinna... Oeh, missugune veeuputus seal oli ja Saima oli kõik seened ää korjanud. Noh, leidsin sealt ka mõned õnnetud riisikad... Tunnen et hasart on jäänud! Tahan veel!!! Sõita seenele! :-)

Jeeriko linna vallutamine

"Aga Jeeriko sulges oma väravad ja jäi suletuks Iisraeli laste pärast, ükski ei pääsenud välja ega sisse."Jos 6:1
"Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse omalt kohalt, ja nad vallutasid linna." Jos 6:20

Ei ole midagi uut päikese all ...

Eesti! EESTI! EESTI! KANTER! KANTER! KANTER! EESTI! EESTI!

Ja mina veel kahtlesin kas hakkan vaeva nägema, et Tallinnasse end kohale organiseerida...

Postimehe arvamustest lugesin, et rahvast võis koos olla umbes 70 tuhat. Kujutage siis ette kuidas see huilgav mass laulab hardunult hümni... regilaulu... Mustamäe valssi ... Saaremaa valssi (Soomlased oleks hulluks läinud, kui oleks näinud-kuulnud ja vahepeal mõtlesin, et Reet Linna läheks ka ulluks, kui see oleks Laulge Kaasa lindistus :-)) Massikommunikatsiooni Volmeriga, Tere Perestroikat Villuga... Ja muidugi Alo laulud... Eestlane olen ja eestlaseks jään!!! Väga võimas!

Vendade Johansonide loo ajal hakkas mul pilt täiesti selgelt jooksma. "Peipsi koha pealt lükkame lahti meie väikese Eestimaa... Taani väinadest mahume läbi, kui seisame serva peal... ja siis ümber maailma..." Mingil hetkel ma mõtlesin, et KUI see tõesti oleks võimalik...

Täna tabasin end mõttelt, et kontsert oli peaaegu kuus tundi pikk. Ma seisin püsti ja kuulasin, elasin kaasa täie tähelepanuga. Ei väsinud ära... aeg seisis... oli võimas kokkukuulumise tunne!!!

On oluline aru saada ja meeles pidada kuhu me kuulume ja mis see meile annab. Mida meie üksteise heaks teha saame, et meil koos hea olla oleks.

Oh kooliaeg...

Möödunud nädalal käisin tööl, juuksuris, koolis, klassikokkutulekul ja jälle tööl. Vahepeal veel poes, raamatukogus, lastega restoranis ja Kati juures. Kurke ka konserveerisin-marineerisin üheksa korda kolm liitrit.

See tähendab seda et mina, kes ma unistan rahulikult ja põhjalikult kulgemisest, sahmin ringi nii et suled lendavad.

Kooliga on selline lugu, et ma jälle jätkan. On olnud päevi, mil ma olen otsustanud, et jätan pooleli. Et milleks mulle teoloogiline kõrgharidus. Et olen sellest koolist juba väga palju saanud ja see on olnud Kool, elukooli ere osa. Kuna akadeemiline puhkus lahutas mind vanadest koolikaaslastest siis seda enam... Üks tillukene piiksuv hääl siiski kuskil nurgas küsis, kui leiaks kellegi praeguselt kursuselt, kes aitaks, siis veel võiks edasi pusida... Kui see Heidi oleks nõus... Ühel suvisel reedeõhtul läksin Uulu, episkopaalide laagrisse oma Caminost rääkima ja keda ma näen!? Heidi!!! "Kui sa tahtsid oma Heidit siis palun, siin ta on, aga Sa pead edasi õppima": ütles Hea Jumal. Jumal on ustav! Mina uitan ringi, loobun ja luuserdan aga Tema ei jäta minuga oma "jonni". Nii et siis jälle kooli! Mmmm... kreeka keelt ja misjoloogiat sain. Kreeka keel keeruline nagu "hiina keel" :-))) Aga tegelikult on nii mõnus jälle koolis olla.

Ennegi olen koolis käinud. Kunagi ammu Mõdriku Tehnikumis õppisin põllumajanduslikku raamatupidamist. Laupäeva õhutul oli kursuse kokkutulek. Tõmbenumbriks see, et kursuse juhendaja Rika lubas kohale tulla. Kooliajal oli meil oma "klassijuhatajaga" väga hea klapp. Peale meie lõpetamist läks ta Rootsi elama. Oma rootsireisidel olen alati tema peale mõelnud, et kus ja kuidas ta elab. Nüüd saime vastused. Ja uuenenud kontaktid, et jälle ühendust võtta, kui igatsus peale tuleb.
Tüdrukud olid nagu tüdrukud ikka. Kummaline, et kui näed inimest üle väga pika aja siis meenuvad tema kõige iseloomulikumad jooned, mõni sundliigutus või kõnemaneer. Kui kogu aeg koos olla, siis tavaliselt selliseid asju tähele ei pane. Tore oli näha, et sahmerdajad on ikka sahmerdajad ja kilkajad kilkavad endiselt, nohikud nohisevad nii nagu vanasti. Ja kõik on tüdrukud, ühelt kursuselt, ühest koolist, ja ka selles ajas tagsi...

Olen ringi tuuseldanud. Nüüd mõtlen kas minna öölaulupeole või mitte. Terve talve ja kevade olen mõelnud, et lähen... Aga pojal on sünnipäev tulemas... ja telekast ka näitab... Süda tegelikut kutsub! Eriti praegu, kui vene tangid jälle veerevad...

Pikavere palvemaja 178.

Eile, Pühapäeval, käisin koos Aili ja Ellaga Pikavere palvemaja 178. aastapäeval.

Olin sellest palvemajast lugusid kuulnud ja väga huvitatud, et kus ja kuidas. Kui Aili mind kutsus, olin kohe nõus taksot sõitma.

Isa Toomas rääkis lugu, et prohvet Järve Jaan olla ennustanud:"Pikavere palvemaja korstnast tuleb suitsu Jeesuse taastulemiseni." Maja on peaaegu kakssada aastat vana ja vahepeal juba kohalik rahvas vaatas, et pea on Jeesuse tulek käes, sest palvemaja katus hakkab viltu vajuma aga hetkel on lootust, et riik tuleb appi. Lubatud on raha eraldada uue katuse tarvis. Nii et korsten jälle sirgeks ja Jeesuse tulekut me niipea ei näe :-)

Pikavere külagi on vaatamisväärsus omaette. Talude vahel ja karjamaade piireteks on madalad paest laotud kiviaiad. Seal ringi kõndides tundus nagu oleks nagu ootamatul sattunud teise ajastusse.

178. aastane palvemaja. Vennastekoguduse liikumisest innustunud talumeeste kätetöö aastast 1830.

„Teoorjusest hoolimata olnud inimeste armastus palvemja vastu nii suur, et ühel pühapäeval loeti vanas palvemajas, järgmisel pühapäeval juba uue maja seinte vahel, kus paarid peal olnud”, leiame Tammiku koolmeistri Aadu Andruse koostatud kirjas palvemajade tekkimise kohta. („Mihkli kirik Läänemaal”, koostaja Juhan Truu, Mihkli koguduse õp. 1935.)Palgid ja lauad olid rahva poolt kokku toodud. 1889.a. oli palvemajale kolm korda palke juurde raiutud. Puud, mis palvemaja ees kasvavad, istutati 1885.a. ja tehti ka aed maja ümber. Pingid on tehtud 1890.a. Kroonlühtri tõid palvemajale kingituseks Riiast Mihkel Kuhkmann Peetrehansu talust ja Annus Lüll Naelaka talust."(http://pikavere.ee/)

Aastapäevale oli kogunenud kirju seltskond üle Eesti. Peamiselt kirjude rättidega memmed. Üks väike bussitäis rahvast Tallinnast.

Kell 11.00 hakkas jumalateenistus. Vana liturgiaga. Liturgiat lauldi ilma saateta aga lauldi mitte ei loetud.

Panin silmad kinni ja tekkis tunne, et koos meiega istusid oma undrukutes ja kuubedes kõik need, kes olid seal väikeses palvelas käinud koosolekutel läbi sajandite. Kuulanud innustavaid jutlusi ja palvetanud rahva hea käekäigu eest. Alandlikult...

Pärast jumalateenistust oli kaetud söögilaud. Makaronisalat, lõigud, pasteet... Kodused koogid...

Kell 13.30 hakkas aastapäeva koosolek. Väga mitmed õed ja vennad võtsid sõna. Üks 81. aastane memm, Pikaverest pärit, laulis selge ja kõlava häälega pika laulu Noa laevast. Koosolekul lauldigi üpris palju. Minule olid laulud võõrad aga memmedele olid need vagad lood tuttavad. Pikad 7-10 salmilised laulud, kus iga laul on lugu - jutlus.

See kõik oli nii armas, südamlik ja lihtne... See "talu Epp" minus tundis sisemist äratundmist, et olen selles ajas olnud ja elanud... Külatänavad ja karjamaad... palvetund peale hommikusi talitusi...