Rataskaari enne nii...

Poognad tiigijääl...

Ei taha sula.. Tahame talve!!! Palun meile miinuskraade!!!

armastus...

Ärkasin eile, laupäeva hommikul... Voodi ümber vedeleb mul pidevalt virn raamatuid. Kõige peal oli kogemata Elmar Salumaa Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. Võtsin korraks kätte ja avasin suvaliselt lehelt. Näpu alla jäi märksõna "armastus". Vaatasin siis mis targad mehed ka asjast arvavad...
"Armastus kui mõiste kuulub kristliku põhisõnavara hulka, kuid on harilikus keelepruugis koormatud tohutu mitmepalgelisusega. /.../ Seetõttu on arusaadav, miks seda mõistet eetilise põhimõistena tihti sobimatuks on peetud. Immanuel Kant on koguni väitnud, et armastus on midagi "patoloogilist", ja pidanud seda täiesti moraaliväliseks mõisteks."
Vat siis... Vahest seda ilma vaadates tekkib tunne, et Kantil võib isegi õigus olla :-)

tänane hea...

Nägin oma last üle mitme päeva. Eva tuli õhetades muusikakoolist..." Kuule, see Verdi oli ikka täiega emo. Kõik ooperid lõppevad surmaga! Aida tundus huvitav, tahaks seda näha."

Heli sõidutas (loe: lohistas) mind Aresse lauluproovi ja tagasi.

Kui õhtul hilisel katlale puid vedasin, siis oli saunakorstna suits kuuvalgel lummav ... ja krudin ja härmatis...

lühis

Mingit pidi olen ikka tõsiselt kinni kiilunud. See ei ole võti ja vesi ja muu... See, et need asjad lühise tekitavad viitavad juba varasemale ülepingele... Oh, kes viitsiks kaevama hakata... Mõnda aega oligi juba peris rahulik... Täna oli kolmekuninga teenistus. Vot kirikus ahju küttes ja ainult sellele keskendudes tundsin end hästi. Kolingi sinna ahjualuseks...

Midagi head igas päevas? mmmõtlen... Tõnu Rein on nüüd Tõnu Kark, sest kand on kipsis :-) Ja kolmekuningapäeva jumalateenistuse alguseks olid kirikus kaks kuningat ja üks kuninganna :-)

... uus aasta

Surma punases toolis
siin istuvad valges rüüs
kõik õpilased kui koolis

tahvlil surma pikk kollane küüs
ta näitab me veerime kokku: kaks sokku

Kalju Lepik

(Lugu minu aforismide märkmikust talletatud 14.02.05 märkusega: tuba koristades lõin lahti esimese ettejuhtuva lehekülje ja sattus see salm)

Haakub meeleoluga... :-) Uus aasta ei ole ole alanud väga siledalt. Koguaeg kipub toppama ja jukerdama. Auto on katki, võti kadunud ja vett ka ei tule...
Sellest tulenevalt minu uue aasta lubadused: jätan maha joomise, käin rohkem jala ja televiisorit vaatan ka vähem kui eelmisel...

Aga teile, armsad sõbrad, ikka Uut ja Head ja Õnnelikku Aastat :-)

ps

Küpsetasin täna kakskümmend neli muffinsit kodututele koertele :-) Emil läheb nendega (muffinite mitte koertega) homme koolimajja heategevuslikku äri ajama.

Ikka veel imestan

Kuidas on nii juhtunud, et asjad mis peaksid olema loomulikud ja normaalsed, panevad meid imestama ja järelemõtlema. Asjad, mis peaksid meid muretsema ja järelemõtlema panema, laseme ühest kõrvast sisse teisest välja nii, et ei märkagi...
Mõni aeg tagasi, kui küsisin Priidult, kuidas läheb, vastas ta, et läheb hästi. Et hinges on rahu ja kõik on korras... See oli üllatav vastus, mis jäi meelde oma erakordsuses.
Minu teismeline teadustas mulle ükspäev, et tal on üks asi mis eristab teda enamikust eakaaslastest. Ta r ä ä g i b oma emaga. Ma olin jahmunud ja mõtlesin kaua selle üle järgi. Kas see on siis eriline...
Esmaspäeval käisin koolis advendiküünalt süütamas. Minu advendi sooviks lastele ja õpetajatele oli, et nad sellel ootuse ajal vaataksid enese sisse ja mõtleksid endast häid mõtteid. Et nad on väga tublid ja palusin neil selle üle mõelda ja endale pai teha. Kui üritus oli läbi, nägin õpetajate suuri ja imestavaid silmi... "Kas sa tõesti arvad, et me oleme tublid?..." Ma pidin üle kordama ja kinnitama, et ma nii arvan. "Jaa kindlasti, te olete ju!"
Kuidas on nii juhtunud, et kui kurdetakse, et kiire on ja raske ja raha vähe, siis me enam ei märka, sest s e e on saanud loomulikuks. Kurtmine läheb kõrvast sisse ja välja... Kui keegi on südamest õnnelik ja eluga rahul siis see on niivõrd ebatavaline, et pühendan sellele juba mitmendat postitust...
Kuidas on nii, et rääkimine, usaldus on eriline. Vaikimine, varjamine, eiramine, teineteisest möödarääkimine on üleüldine ja norm... Millal see juhtus?
Kui sulle öeldakse, et sa oled tubli just sellisena nagu sa oled siis s e e on uskumatu ja vajab kinnitavat küsimust...

Ma pean päris mõtlema nende asjade üle. . . Millal see minuga juhtus, kui harjusin hädadega nii, et neid enam tähele ei pane... Kummaline maailm...