ps

Küpsetasin täna kakskümmend neli muffinsit kodututele koertele :-) Emil läheb nendega (muffinite mitte koertega) homme koolimajja heategevuslikku äri ajama.

Ikka veel imestan

Kuidas on nii juhtunud, et asjad mis peaksid olema loomulikud ja normaalsed, panevad meid imestama ja järelemõtlema. Asjad, mis peaksid meid muretsema ja järelemõtlema panema, laseme ühest kõrvast sisse teisest välja nii, et ei märkagi...
Mõni aeg tagasi, kui küsisin Priidult, kuidas läheb, vastas ta, et läheb hästi. Et hinges on rahu ja kõik on korras... See oli üllatav vastus, mis jäi meelde oma erakordsuses.
Minu teismeline teadustas mulle ükspäev, et tal on üks asi mis eristab teda enamikust eakaaslastest. Ta r ä ä g i b oma emaga. Ma olin jahmunud ja mõtlesin kaua selle üle järgi. Kas see on siis eriline...
Esmaspäeval käisin koolis advendiküünalt süütamas. Minu advendi sooviks lastele ja õpetajatele oli, et nad sellel ootuse ajal vaataksid enese sisse ja mõtleksid endast häid mõtteid. Et nad on väga tublid ja palusin neil selle üle mõelda ja endale pai teha. Kui üritus oli läbi, nägin õpetajate suuri ja imestavaid silmi... "Kas sa tõesti arvad, et me oleme tublid?..." Ma pidin üle kordama ja kinnitama, et ma nii arvan. "Jaa kindlasti, te olete ju!"
Kuidas on nii juhtunud, et kui kurdetakse, et kiire on ja raske ja raha vähe, siis me enam ei märka, sest s e e on saanud loomulikuks. Kurtmine läheb kõrvast sisse ja välja... Kui keegi on südamest õnnelik ja eluga rahul siis see on niivõrd ebatavaline, et pühendan sellele juba mitmendat postitust...
Kuidas on nii, et rääkimine, usaldus on eriline. Vaikimine, varjamine, eiramine, teineteisest möödarääkimine on üleüldine ja norm... Millal see juhtus?
Kui sulle öeldakse, et sa oled tubli just sellisena nagu sa oled siis s e e on uskumatu ja vajab kinnitavat küsimust...

Ma pean päris mõtlema nende asjade üle. . . Millal see minuga juhtus, kui harjusin hädadega nii, et neid enam tähele ei pane... Kummaline maailm...