ps

Küpsetasin täna kakskümmend neli muffinsit kodututele koertele :-) Emil läheb nendega (muffinite mitte koertega) homme koolimajja heategevuslikku äri ajama.

Ikka veel imestan

Kuidas on nii juhtunud, et asjad mis peaksid olema loomulikud ja normaalsed, panevad meid imestama ja järelemõtlema. Asjad, mis peaksid meid muretsema ja järelemõtlema panema, laseme ühest kõrvast sisse teisest välja nii, et ei märkagi...
Mõni aeg tagasi, kui küsisin Priidult, kuidas läheb, vastas ta, et läheb hästi. Et hinges on rahu ja kõik on korras... See oli üllatav vastus, mis jäi meelde oma erakordsuses.
Minu teismeline teadustas mulle ükspäev, et tal on üks asi mis eristab teda enamikust eakaaslastest. Ta r ä ä g i b oma emaga. Ma olin jahmunud ja mõtlesin kaua selle üle järgi. Kas see on siis eriline...
Esmaspäeval käisin koolis advendiküünalt süütamas. Minu advendi sooviks lastele ja õpetajatele oli, et nad sellel ootuse ajal vaataksid enese sisse ja mõtleksid endast häid mõtteid. Et nad on väga tublid ja palusin neil selle üle mõelda ja endale pai teha. Kui üritus oli läbi, nägin õpetajate suuri ja imestavaid silmi... "Kas sa tõesti arvad, et me oleme tublid?..." Ma pidin üle kordama ja kinnitama, et ma nii arvan. "Jaa kindlasti, te olete ju!"
Kuidas on nii juhtunud, et kui kurdetakse, et kiire on ja raske ja raha vähe, siis me enam ei märka, sest s e e on saanud loomulikuks. Kurtmine läheb kõrvast sisse ja välja... Kui keegi on südamest õnnelik ja eluga rahul siis see on niivõrd ebatavaline, et pühendan sellele juba mitmendat postitust...
Kuidas on nii, et rääkimine, usaldus on eriline. Vaikimine, varjamine, eiramine, teineteisest möödarääkimine on üleüldine ja norm... Millal see juhtus?
Kui sulle öeldakse, et sa oled tubli just sellisena nagu sa oled siis s e e on uskumatu ja vajab kinnitavat küsimust...

Ma pean päris mõtlema nende asjade üle. . . Millal see minuga juhtus, kui harjusin hädadega nii, et neid enam tähele ei pane... Kummaline maailm...

Tali tuli

... ja juba läks ka...
Üleelamiste ja teravate elamustega...
Pühapäevase tormi eest Kalju mind hoiatas ja soovitas vett varuda. Käisin autoga kirikus, pärast teenistust käisin veel poes, tõin lastele süüa ja tankisin autot igaks juhuks. Lund sadas ja õues tuiskas päris mõnusalt. Kütsin sauna ja helistasin sõbrale ka, et kas julgeb läbi tormi ja lume tulla. Tema oli alles toas :) ja vastas väga rõõmus-optimistlikult, et loomulikult tuleb sauna. Ilm on fun... Kolme tunni pärast, jõudnud läbi tuisu Pärnust Jaagupisse, pidi sõber siiski tunnistama, et jääb vist veidi hiljaks... :)
Saun hakkas ehamatusega, et kõike on, sooja ja seltskonda, aga vett ei tule kraanist. Kiirkõne Soome... Kaljuuu...apuaa... Noo-jahh loomulikut see sinine kraan vaja lahti keerata :) Seekordseks saunaeriks oli lumekümblus :)
Saunapidu läbi, sõbrad koju saadetud... elekter ka otsas selleks õhtuks. Katlasse pidin vett loopima, sest ilma elektrita see tahab õhku lennata.
Mis seals muud ikka, magama.
Esmaspäev oli tööpäev. Õhtul rookisin lund ümber maja ja tegime lumememme. Muideks lumememme silmadeks ja nööpideks sobivad suurepäraselt shokolaadikrõbinad :)
Teisipäeva hommikul ärkasime jälle ilma elektrita... Katel oli õnneks tühjaks põlenud ja polnud vaja kustutada.
Aknast avanes vapustavalt ilus vaade. Lumememm oli mattunud lume alla. Ainult lumi... paks lumi...
Lapsed jäid koolist koju, auto jäi ka lumevangi. Ise läksin jala tööle. Alevis oli elekter. Tööpäev algas kaevamise-kaevumisega. Kirikupark ragises ägises lumekoorma all.
Kella üheteistkümneks oli vool läinud tervest Halinga vallast. Kuna naised olid Mõisa Köögis strogonovi keetnud, siis jagasime seda küünlavalgel nii kaua kui see veel soe oli.
Kella kaheks oli soust otsas ja selge ka, et enne õhtut voolu ei tule. Panime köögi kinni ja läksime õue ilma kaema. Kauplused olid alevis kõik kinni välja arvatud Liini pood. Liini poes oli saba uksest väljas. Kaks müüjat sebisid letitaga ja selleks ajaks kui mina sisse sain oli külmkappi jäänud üks jupike vorsti ja kolm hapukoort. Vanad ajad tulid meelde. Poes selgus, et mul on rahakotis üheksa krooni ja pangaautomaat ju ka ei toiminud...
Assmanilt küsisime naljapärast lumelabidat. Loomulikult ammu otsas...
Kõndisin siis koju. Pool tundi kaevasin jalgrada suurelt teelt ukseni. Sealt edasi memme majani, et lõpuks puukuurini jõuda... Lootusetu, viskasin memme trepini jõudes labida kõrvale ja sumpasin läbi sügava lume kuurini. Labidaga oleks see tee paar tundi aega võtnud. Katel oli ju kustunud ja maja juba külm, mistõttu oli vaja puid memmemajja. Sain sületäie kätte ja panin tule alla aga ahi ajas suitsu sisse. Läksin õue vaatama... Kena poolemeetrine lumemüts korstna otsas. No tore küll! Kutsusin Emili ja Joosepi appi. Tirisime kolmekesi redeli, poisid ronisid üles ja roomasi mööda paksu lund korstnani... Ahi sai tõmbama.
Õhtul, kui pimedaks läks, võtsime küünla ja lauamängu ja läksime naabri juurde. Lõbus oli... Kuna Eva Marta tahtis väga kooli, siis saatsime ta õhutuse kaheksase bussi peale. See oli ka sürr kogemus. Kogu alev oli pime. Kõikjal ainult lumevallid, akendest kumavad tulukesed ja see pimedus ümberringi.
Kolmapäeval ei olnud Kergu maanteel ikka voolu. Alevis oli asi korras, nii et olin sunnitud valge aja tööl veetma. Pimedas koju pimedusse. Kolmapäev ei olnud enam tore ja romantiline ja põnev. Tahtsin ennast pesta ja nõusid pesta ja uudiseid kuulda ja oma tuppa tagasi kolida. Uuäää!
Neljapäeva hommikul ärkasin juba vihasena kogu ilma ja saatuse peale. Poisi ajasin kooli ja ise mossitasin tööle.
Pealelõunat Emil helistas, et vool on tagasi. Halleluuja! Lõpuks ometi!
Saima istus köögis raadio juures ja kooris kartuleid, ise kikitas."Epp, kuule, raadiost ütles et 20 m/s tuult lubab. Vool võib ära minna!" Oi, oleks saatnud saapaga üle köögi :)

Kogu saaga kokkuvõtteks: tore oli näha nii palju lund, kõik oli õues väga ilus, hea oli võõrutus arvutist ja telekast, hea oli naabriga lauamänge mängida, Eva arvutas, et elektrit hoidsime ka kokku 10%... aga... pesta oleks tahtnud ja hommikukohvi ja oma voodit...

Emili lood

Memm ja Emil ajavad juttu.
Memm: Oi pojake, mõtle, Sa käid juba neljandat talve koolis. Memm rohkem ei saanudki koolis käia.

Emili mõttepaus ja südamest ohe: Vedas sul!

Inimkatsed

No kelle peal veel katsetada, kui iseenda.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et tahtsin ühel päeval apteeki minna zen-zenni või midagi sellist tooma. Olin kuidagi uimane ja arvasin, et äkki turgutab. Põkkusin Regytaga ja tema ütles oi-oi-oi ja ei-ei-ei... No kuulasin targa inimese nõu ja ostsin poest porgandit ja õuna ja viinamarjamahla... Siis mõtlesin, et äkki joon liiga palju kohvi ja äkki kohv on see kurjajuur, mis kõik kasuliku organismist välja viib... Otsustasin end kohvist võõrutada... päevapealt. Tööpäev... kohvikus :) Nojah, seal ma siis roomasin-uimasin terve päeva. Pea tahtis õrnalt valutada, kõrvus korraks kohises... Jõin mahla ja keefiri ja piparmünditeed... Järgmisel hommikul ka teed... Uim... Ilm hall... ei tea, ma vist ei jõua jälle sessiks oma koolitöid valmis... ah ma olen üldse üks saamatu... uääää :( Teise päeva kell neli oli mase just seal maal, et Epp marssis kööki, pani katla tulele, avas värske kohvipaki, võttis oma pooleliitrise õunatassi, ladus sellesse kohvipuru ja valas kuuma vee sahinal peale... Mmm... milline aroooom.
Selleks korraks on inimkatsed lõppenud aga... 1) ostan endiselt porgandit ja õuna kommi ja limpsi asemel 2) joon ainult hommikukohvi ja külas-külalistega kohvi 3) hakkasime pojaga rulluiskudega sõitmas käima.

Kuidagi peab ju selle k***i kaamose üle elama :)

Mart

Mart ju ka täna... Kas tänapäeval on ilm juba nii palju soojenenud, et Mardi küüned enam ei külmeta. Ostsin kommid ja puha aga ... nüüd pean need ise ääääraa söööma Marttti ja Marttti. Päärast hambad vaaalutavad, Martti ja Marttti....

Minu isa

...on naljamees, minu isa on kalamees, minu isa on muidu mõnus mees, kes on mind alati hoidnud ja armastanud :)

Pildil söödab minu isa pardipesakonda.

käisin koolis

Möödunud nädalalõpu veetsin seminaris. Jälle natuke eetikat ja Juhendatud teenimist.

Nägin oma lemmiklektorit, Priit Tamme. Ajasime juttu... Priidu käest sain Tiin Sepa kontakti. Tiina Sepp kirjutas kunagi raamatu "Peregrina päevik". Raamat inspireeris mind ette võtma pälverännaku Santiago de Compostelasse. Olen kaua mõelnud, et sellel Tiinal oleks väga huvitav kuulda milliseid reaktsioone-aktsioone tema raamat esile kutsub. Ja täna kirjutasingi Tiinale pika kirja, kuidas ta on mu elu muutnud :-)

Reha on olnud minu viimaste aegade lahutamatu kaaslane.

Tänane horror

Lugu nagu õudukast... Koolivaheaeg. 2. päev

Emil helistab mulle tööjuurde "Emme...ee...meil juhtus suur ...ee...mitte väga... aga ikka päris suur vist... õnnetus" "No räägi" " No lõhkusime välisukseklaasi ära!" "Kuidas see juhtus?" "Eee... ei teagi õieti... noh Madleen pani ukse kinni, siis mina proovisin sisse saada.. ega ma kõvasti ei löönud aga... no eks see koridori ukse klaas oli vist praoga kaa. Koguaeg saab ju uks põrutada. Ma ainult korraks käega panin ja kohe läkski katki" "Kas kätt ka lõhkusid?" "No... mmm.. no Madleen jäi terveks ... aga mina...natuke ikka...ee ... ei ole midagi eriti..."
Mõtlesin siis, et mis seal ikka. Hea on, et hommikul katla täis toppisin. Tuba ikka soojem kuigi ukst ees pole...
Läkin õhtul koju, palusin naabrimeest vineeri ukse ette kruvima.
Siis vaatan, et poisil randmest käsi ikka korralikult kinni seotud. "No Tuuli aitas... Panin natuke külma vee alla. Siis panime viina peale..." Uhh, oigan ainult mõttes. "See oli ju valus" "Ehh, ei olnud eriti!"

Õu du kas!!! Kas helistan ülemusele, et ei saa koolivaheajal tööle tulla või mis. Vahest sellistel hetkedel mõtlen, et seal kaugel ameerikas võetaks vist lapsed ära kui sellised asjad juhtuksid...

Ja poja vaatab mulle nii süütult otsa: " no juhtus... lihtsalt... "

arsti juures

käisime Emiliga. Nina, kõrva, kurgu... Arst vaatas poisi kõrva. Kõrv seest täiesti sinine. Arst: Kuidas see siniseks sai? Poiss: No ma joonistasin kunstitunnis pastellidega, ajasin näpuga värve laiali, sügasin vahepeal kõrva... Suurte kunstnikega ikka juhtub :)

katlaoperaator

Kirjutasin siin just, et tahan uusi asju. Vahest ei tahagi aga peab...
Mulle võib varsti katlakütja paberid välja kirjutada ja niipidi, et praktika eelneb teoreetilisele osale. Nimelt ehitas Kalju kogu majale uue küttesüsteemi. Katel nagu rakett, hõbedane ja läikiv. Tuba torusid täis, pump, poiler, paisupaak ... pump, boiler, paisupaak ... katlakütja lauluke :)
Undab nagu lennuk.
Kalju pani esmaspäeval kell kaks esimest korda katlale tule alla ja tormas ise kell kuus bussipeale ja Soome. Minu mureks jäi kõik see möll - pump, boiler, paisupaak...
Aga tuba on soooeee. Isegi liiga soe kohati. Täna juba arutasin mõttes naturalismi harrastamise võimalusi...

Asju

Täna ütlesin Saimale, et tahan paljusid asju. "Asju" Minu asjad, mida tahan on näiteks õppida rootsi keelt, savipoti voolimist, osata pilli mängida... ...teada, proovida, tunda, katsetada "asju" :-)

Igasugust

... asja on vahepeal juhtunud.
Vaatan, et olen vilets plogija. Kirjutamine on ikka nagu kirjandi kirjutamine. Lauseehitus, kirjavahemärgid, asja tuum jne. See võtab aega ja keskendumist... (nii... need olid vabandused :-)
ah, et mis teinud w?
No eks kõige mõttetum tegevus, ja kusjuures kõige töömahukam, on olnud iseenese naba ümber keerutamine. Oh, üks tüütu ja lõputu töö aga ega enne ei lõpe, kui ühe asja saab mõneks ajaks kõrvale tõsta.
Vahest ma mõtlen, et Jumalal oleks nagu minuga üks miljonimäng pooleli. Välja ta mind mängust ei viska aga enne järgmisele levelile ei saa, kui antud leveli küsimusele on õige vastus leitud. Vahest ma väsin vastuseid pakkudes ära, lõpetan, kõnnin minema... Võtan teleka lahti, digi TVs tibi naeratab "probleem..." Vaatan ETVs terve saade "Sul on selle asjaga probleem" tuleb laulusaade, mees võtab sülle kitarri ja laulab "tüdruk, sul on asi lahendamata... trall-lal-laaa"
Muidugi on selles mängus õlekõrred ka. Kui ikka pusid ja vastust ei leia ega leia, tuleb õlekõrred appi võtta. Huvitav on see, et iga järgmise küsimusega antakse ka järgmine kõrs kaasa. Siinkohal õnnistan mõttes oma kõrrekesi, sest no ei pusi ikka üksi küll!

Seekord siis mässasin nii, et kolm nädalat kadus nigut niuhti. Ainult ehmatus jäi järgi ära "kaotatud" ajast. Loodetavasti sain järgmisele tasemele :-)

Asju olen ka teinud vahepeal. Näiteks tööl käinud ja lehti riisunud ja kiriku põranda üle värvinud ja lapsega arstide vahet jooksnud ja lauluproovis ja bussijaama avamisel käinud ja täna valla viktoriinil koguduse eest väljas olnud ja koguduse veebi uudiseid üles riputanud ja... Vau, misjoni eksami loodetavasti sooritanud (tubli, pai!)

Eile tuli Marta koju. Minu ämmakene oli kümme kuud Soomes. Nüüd vist jõuluni kodumail... Esialgu eriti ei kommentaari... kuigi täna olid majapidamises juba mõned asjad jalad alla saanud ja "ära sätitud" :-)

Nüüd tuleb kaks järgmist nädalat pühendada geenitehnoloogiale eetika kursuse raames....

Soontagana

Sügis ei saa muidu tulla-minna, kui korra Soontaganal ära ei käi.

Kutsusin kaasa oma "matkasõbra" ja moosisin teismelisi...

Sõbra jaoks moosi polnud vaja, noorte jaoks küll...

Mina väga elevil ilmega -lähme Soontaganale sügist vaatama. Nii mõnus. Väljas on nii päikseline ja loodus on värviliseks läinud- Teismelise üle õla kostev mõmin -looda sa. Tulen ma jaa... Eriti tulengi... mõttetu... mhm loodus..keda huvitab- -tule ikka, teeme lõket ja...- -eri eksaiting, teeme lõket...- -poja tule sina- -mis ma teen seal, igav ju... kui mõni sõber ka võiks kaasa tulla. Kas läpaka võiks kaasa võtta...

Pool tundi jonnakat moosi ja lõpuks olid sõbrad ja lapsed autos... Uhh napilt :-)

Muidugi nägime jälle vikerkaart ja loomulikut jäime meie paduvihma poolele. Kui kohale jõudsime matkates, olime läbimärjad.

-eri huvitav küll... kus ma oma empeka peidan, et see märjaks ei saa... nõme vihm...-

Kuna esimesena tervitas meid padukas siis tuli kohe lõke üles teha ja kohe vorste praadima hakata. Ei mingit uitamist ja looduseimetlemist esmalt. Ikka sööma ja kohe.

Soontagaal on sellised mõnusad onnid kus saab lõket teha. Kuivad puud ka olemas. Super.

Aegajalt kostis ikka veel haledaid niutsatusi -tahaks arvutisse...- Selles onnis kahjuks internet puudus :-(

Kõhud täis ja meel rõõmus, vaatasime natuke ilma ka. Vaatetorn on kahjuks hakanud lagunema ja sinna otsa ei saanud. Rabasse viiv laudtee oli ka üles võetud aga kiik oli korras. Tuulutasime, kiigutasime end pisut... mina isegi kaevasin mälust ühe regilaulu Kartlik kiigel...

Ilus oli

Ja tagasiteel tädi Aili andis meile õunu.

Kodus tegime veel ugripitsa, õunakoogi ja kütsime sauna... Täiuslik päev!

Laanetaguse suvi

Käisime rabas rabamas ja saime rabatud ... :-)

Möödunud pühapäeval...

... pidas teenistust õp. Kalju Kukk Järvakandist. Pensionil olev kirikuõpetaja, tõeline "vana kooli" mees. Kandis talaari, liturgia oli vana korra järgi. Õpetaja tuli jutlust pidama peaaegu koori alla memmedele võimalikult lähedale. Sarjas valitsust ja riigikorda... :-)
Jutluse aluseks oli lõik Efesose kirjast. Mind jäi kummitama üks lõik sellest: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad." Ef 5:15-16 Õpeataja Kukk kasutas vanemat tõlget kus on sama lõigu lõpp "... ostes kokku aega, sest päevad on kurjad."
Ostes kokku aega... Huvitav, nüüd ma keerutangi oma peas võimalusi aja kokku ostmiseks. Mina pean ajalt ostma hommikused unetunnid ja õhtused seebikate tunnid :-)

kiriküüt...

Alustasime 14. septembri pühapäeval oma lauluhooaega. Pidasime Marje sünnipäeva. Tort oli nootidega ja lilled laululindudega :-)

Tänane kurb...

Läpakas viskas pildi eest ära!!!!!!! UUUääää!!!! Ja Priit ütles, et asi võib olla üsna tõsine. Et emaplaat võib olla läbi. Et see ei sõltu ka kellestki, millestki. kedagi risti lüüa ka ei ole... :-( Tehnikaga lihtsalt juhtuvat vahel säänsed asjad... Uuuäää
Eputamistel kah kriips peal w :-)

UT

Täna hommikul vaatasin telest ühe silmaga toimetuste kõrvale inglise sarja "Südame asi". Üks politseinik ütles parajasti teisele:" Mrs.Wilson ei ole uue testamendiga rahul..."

Mina mõtlen, et mis usuasju nad seal sarjas ajavad? :-)

Metsa seenele auuu- auuuu

Hommikul tuli Saima vastu kahe suure seenekorviga. Mina ise ju seeni ei söö aga... Helistasin Maimole: "Kas ma sulle võin seened tuua, kui korjama lähen? Süüa ei taha aga korjata tahaks..."

Kummikud jalga ja talutaha metsa. Jube rägastik... Aga tahes tahtmata tekkis hasart. Kindlasti järgmise kännu taga on pesa. Kui selle kännu taga pole, siis järgmise... Igas metsas, pagan võtaks, peab ju mingeid seeni olema... Rassisin poolteist tundi ja sain pangepõhja mõned kuuseseened. Jonn, tedagi, on ju Jumalast. Saima tuli Clivia tagant metsast. Autole hääl sisse ja sinna... Oeh, missugune veeuputus seal oli ja Saima oli kõik seened ää korjanud. Noh, leidsin sealt ka mõned õnnetud riisikad... Tunnen et hasart on jäänud! Tahan veel!!! Sõita seenele! :-)

Jeeriko linna vallutamine

"Aga Jeeriko sulges oma väravad ja jäi suletuks Iisraeli laste pärast, ükski ei pääsenud välja ega sisse."Jos 6:1
"Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse omalt kohalt, ja nad vallutasid linna." Jos 6:20

Ei ole midagi uut päikese all ...

Eesti! EESTI! EESTI! KANTER! KANTER! KANTER! EESTI! EESTI!

Ja mina veel kahtlesin kas hakkan vaeva nägema, et Tallinnasse end kohale organiseerida...

Postimehe arvamustest lugesin, et rahvast võis koos olla umbes 70 tuhat. Kujutage siis ette kuidas see huilgav mass laulab hardunult hümni... regilaulu... Mustamäe valssi ... Saaremaa valssi (Soomlased oleks hulluks läinud, kui oleks näinud-kuulnud ja vahepeal mõtlesin, et Reet Linna läheks ka ulluks, kui see oleks Laulge Kaasa lindistus :-)) Massikommunikatsiooni Volmeriga, Tere Perestroikat Villuga... Ja muidugi Alo laulud... Eestlane olen ja eestlaseks jään!!! Väga võimas!

Vendade Johansonide loo ajal hakkas mul pilt täiesti selgelt jooksma. "Peipsi koha pealt lükkame lahti meie väikese Eestimaa... Taani väinadest mahume läbi, kui seisame serva peal... ja siis ümber maailma..." Mingil hetkel ma mõtlesin, et KUI see tõesti oleks võimalik...

Täna tabasin end mõttelt, et kontsert oli peaaegu kuus tundi pikk. Ma seisin püsti ja kuulasin, elasin kaasa täie tähelepanuga. Ei väsinud ära... aeg seisis... oli võimas kokkukuulumise tunne!!!

On oluline aru saada ja meeles pidada kuhu me kuulume ja mis see meile annab. Mida meie üksteise heaks teha saame, et meil koos hea olla oleks.

Oh kooliaeg...

Möödunud nädalal käisin tööl, juuksuris, koolis, klassikokkutulekul ja jälle tööl. Vahepeal veel poes, raamatukogus, lastega restoranis ja Kati juures. Kurke ka konserveerisin-marineerisin üheksa korda kolm liitrit.

See tähendab seda et mina, kes ma unistan rahulikult ja põhjalikult kulgemisest, sahmin ringi nii et suled lendavad.

Kooliga on selline lugu, et ma jälle jätkan. On olnud päevi, mil ma olen otsustanud, et jätan pooleli. Et milleks mulle teoloogiline kõrgharidus. Et olen sellest koolist juba väga palju saanud ja see on olnud Kool, elukooli ere osa. Kuna akadeemiline puhkus lahutas mind vanadest koolikaaslastest siis seda enam... Üks tillukene piiksuv hääl siiski kuskil nurgas küsis, kui leiaks kellegi praeguselt kursuselt, kes aitaks, siis veel võiks edasi pusida... Kui see Heidi oleks nõus... Ühel suvisel reedeõhtul läksin Uulu, episkopaalide laagrisse oma Caminost rääkima ja keda ma näen!? Heidi!!! "Kui sa tahtsid oma Heidit siis palun, siin ta on, aga Sa pead edasi õppima": ütles Hea Jumal. Jumal on ustav! Mina uitan ringi, loobun ja luuserdan aga Tema ei jäta minuga oma "jonni". Nii et siis jälle kooli! Mmmm... kreeka keelt ja misjoloogiat sain. Kreeka keel keeruline nagu "hiina keel" :-))) Aga tegelikult on nii mõnus jälle koolis olla.

Ennegi olen koolis käinud. Kunagi ammu Mõdriku Tehnikumis õppisin põllumajanduslikku raamatupidamist. Laupäeva õhutul oli kursuse kokkutulek. Tõmbenumbriks see, et kursuse juhendaja Rika lubas kohale tulla. Kooliajal oli meil oma "klassijuhatajaga" väga hea klapp. Peale meie lõpetamist läks ta Rootsi elama. Oma rootsireisidel olen alati tema peale mõelnud, et kus ja kuidas ta elab. Nüüd saime vastused. Ja uuenenud kontaktid, et jälle ühendust võtta, kui igatsus peale tuleb.
Tüdrukud olid nagu tüdrukud ikka. Kummaline, et kui näed inimest üle väga pika aja siis meenuvad tema kõige iseloomulikumad jooned, mõni sundliigutus või kõnemaneer. Kui kogu aeg koos olla, siis tavaliselt selliseid asju tähele ei pane. Tore oli näha, et sahmerdajad on ikka sahmerdajad ja kilkajad kilkavad endiselt, nohikud nohisevad nii nagu vanasti. Ja kõik on tüdrukud, ühelt kursuselt, ühest koolist, ja ka selles ajas tagsi...

Olen ringi tuuseldanud. Nüüd mõtlen kas minna öölaulupeole või mitte. Terve talve ja kevade olen mõelnud, et lähen... Aga pojal on sünnipäev tulemas... ja telekast ka näitab... Süda tegelikut kutsub! Eriti praegu, kui vene tangid jälle veerevad...

Pikavere palvemaja 178.

Eile, Pühapäeval, käisin koos Aili ja Ellaga Pikavere palvemaja 178. aastapäeval.

Olin sellest palvemajast lugusid kuulnud ja väga huvitatud, et kus ja kuidas. Kui Aili mind kutsus, olin kohe nõus taksot sõitma.

Isa Toomas rääkis lugu, et prohvet Järve Jaan olla ennustanud:"Pikavere palvemaja korstnast tuleb suitsu Jeesuse taastulemiseni." Maja on peaaegu kakssada aastat vana ja vahepeal juba kohalik rahvas vaatas, et pea on Jeesuse tulek käes, sest palvemaja katus hakkab viltu vajuma aga hetkel on lootust, et riik tuleb appi. Lubatud on raha eraldada uue katuse tarvis. Nii et korsten jälle sirgeks ja Jeesuse tulekut me niipea ei näe :-)

Pikavere külagi on vaatamisväärsus omaette. Talude vahel ja karjamaade piireteks on madalad paest laotud kiviaiad. Seal ringi kõndides tundus nagu oleks nagu ootamatul sattunud teise ajastusse.

178. aastane palvemaja. Vennastekoguduse liikumisest innustunud talumeeste kätetöö aastast 1830.

„Teoorjusest hoolimata olnud inimeste armastus palvemja vastu nii suur, et ühel pühapäeval loeti vanas palvemajas, järgmisel pühapäeval juba uue maja seinte vahel, kus paarid peal olnud”, leiame Tammiku koolmeistri Aadu Andruse koostatud kirjas palvemajade tekkimise kohta. („Mihkli kirik Läänemaal”, koostaja Juhan Truu, Mihkli koguduse õp. 1935.)Palgid ja lauad olid rahva poolt kokku toodud. 1889.a. oli palvemajale kolm korda palke juurde raiutud. Puud, mis palvemaja ees kasvavad, istutati 1885.a. ja tehti ka aed maja ümber. Pingid on tehtud 1890.a. Kroonlühtri tõid palvemajale kingituseks Riiast Mihkel Kuhkmann Peetrehansu talust ja Annus Lüll Naelaka talust."(http://pikavere.ee/)

Aastapäevale oli kogunenud kirju seltskond üle Eesti. Peamiselt kirjude rättidega memmed. Üks väike bussitäis rahvast Tallinnast.

Kell 11.00 hakkas jumalateenistus. Vana liturgiaga. Liturgiat lauldi ilma saateta aga lauldi mitte ei loetud.

Panin silmad kinni ja tekkis tunne, et koos meiega istusid oma undrukutes ja kuubedes kõik need, kes olid seal väikeses palvelas käinud koosolekutel läbi sajandite. Kuulanud innustavaid jutlusi ja palvetanud rahva hea käekäigu eest. Alandlikult...

Pärast jumalateenistust oli kaetud söögilaud. Makaronisalat, lõigud, pasteet... Kodused koogid...

Kell 13.30 hakkas aastapäeva koosolek. Väga mitmed õed ja vennad võtsid sõna. Üks 81. aastane memm, Pikaverest pärit, laulis selge ja kõlava häälega pika laulu Noa laevast. Koosolekul lauldigi üpris palju. Minule olid laulud võõrad aga memmedele olid need vagad lood tuttavad. Pikad 7-10 salmilised laulud, kus iga laul on lugu - jutlus.

See kõik oli nii armas, südamlik ja lihtne... See "talu Epp" minus tundis sisemist äratundmist, et olen selles ajas olnud ja elanud... Külatänavad ja karjamaad... palvetund peale hommikusi talitusi...

Lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja

...ehk siis kuidas minust sai lülijalgse...jne. viiruse kandja.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et ..."Ta tuli õhtal meile, kuldne kuu oli selgas" Peeter... Muhust. Nii jah! Peeter helistas kell poolüksteis õhtul ja palus öömaja. Vabandas, et enam nii hilja viina ei müüda. Et peab peaaegu tühja käega tulema.. Kommikarp ja pill olid ikka ligi. Kui me siis olime kella kaheni sõprust uuendanud, laulis ta oma värske loo ka. Selle laulu lubas ta rohelistele maha müüa. Keskkonna ja puhkamise ja looduse teemaline.
Leppisime õhtul kokku, et viin Petsi hommikul alevisse bussipeale aga kuna mind oli ees ootamas järjekorne vaba päev, siis pärast paari tundi sõbraks joomist otsustasin koos Petsiga Muhku minna.
Hommikul käisime veel haiglast läbi Peetri ema vaatamas. Tarmo mersud ja suveplaanid ka vaatasime enne üle kui sõitma hakkasime. Virtsu jõudsime nii napilt, et tormasime autost kiiruga, mistõttu oma telefoni autosse unustasin ja millest mul hiljem tuline kahju oli, sest nägin paljugi põnevat.
Esimene asi, millest pilti oleks teinud, oli hernehirmutised Kulla kartulipõllul. Päris hirmutised. Käed laiali, kitlid seljas, suured ümmargused pead otsas, silmad, suud pähe maalitud, sitsirätikud peas. Ühel kaks õllepurki ka käeotsas kolisemas... Nagu vanasti :-)
Kuna mina olin saarele saabunud, läks ilm ilusaks. Keetsime kõigepeal kohvi ja siis jalutasime randa. Vaatasime pikknokliga purjekaid ja paate ja laevu ja luiki. Luigeperel oli kuus(!) poega. Tohutult oli metsmaasikaid. Mmm! Loomulikult ei olnud meil mannergut kaasas, et korjata. Ainult endale suhu :-) Rannast kõndisime läbi Peetri metsa jälle maa poole, et külastada üht naabritädi, kes Petsi autot valvas seni kui mees mandril. Selgus, et autovalvaja tädi on keraamik. Maja oli täis kõiksugu imepotte ja -potsikuid. Olin nagu kunstinäitusel.
Peetri tallu tagasijõudnud, oli naabritel väike aiapidu algamas kuhu meid lahkelt paluti. Süüa tegi Jari, soomlane, kokk kuskil saare arvukatest turismitaludest. Mmm! Jälle super servis :-) Peretütrel oli pärlid kaelas ja lilled pidulaual.
Kella kaheksase praamiga tuli Muhu maale Oliver Tallinnast. Oliver purjetab... mmm... huvitav.
Läksime Oliverile praamile vastu nii et tema tuli ja tervitas ja mina läksin ja lehvitasin, mandrile tagasi.
Hakkasin uljalt kodupoole kihutama, meel rõõmus, paak pentsu täis. Kui ma teist korda teel sama surnud kassi nägin, sain kohe aru, et siin ma olen täna juba korra olnud st. natuke ekslesin Koonga ja Mihkli vahel :-)
Koju jõudsin hilja, kohe magama, hommikul tööle, töölt koju, raamatut lugema enne magamaminekut. Lugesin ja miskit sügeles, kratsisin põlve... Vaatasin lähemalt, et mis seal siis kiheleb... puuk, imetilluke... teine... näe siin on kaks... Kalju vaata... Kalju tõi taskulambi, et lähemalt uurida... siin veel üks ja veel... käepeal ka... Nüüd on mul kahju esiteks, et ma suure otsimistuhinaga unustasin nad kokku lugeda, teiseks, et kiirabi ei kutsunud ja pretsedendina statistikasse ei sattunud :-) Nüüd ma siis olengi lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja.
Puukborrelioosi sümptomiteks luges mulle Regyta väsimus, peavalud, lihastevalu, kaalu langus jne. Mulle tundub, et need sümptomid on mul juba ammu ja kindlasti peale iga Mõisa Köögis veedetud päeva :-) Igal juhul ensefaliit avaldub kohe, kui avaldub (veel ei ole avaldunud :-) borrelioosi tuleb kuu aega oodata ja on üldiselt ravitav :-)
Vaat sulle siis kena puhkus, lained ja luiged!

Mase

Mis see siis olgu. Tervis korras, lapsed terved, elu ilus ja ikka kriibib...
Vihma sajab ja jahe ... :-)
Peep Vain tänahommikuses TV-s palus, et püüaksin nädala aega hoiduda virisemisest, kritiseerimisest ja... (üks kolmas asi oli veel). Võimatu...
Televiisori vaatamine tuleb vist maha jätta. Nii palju segast ja vastakat infot kogu aeg, et raske on alla neelata, seedida ja kasulik omastada. Kohati ajab öökima ja kõhus keerab...
Vaatasin eelmisel nädalal lugu ühest poisist Inglismaalt, kellest sai buda-munk. Oli munk Inglismaal, siis kloostris Tais, mõnda aega elas Islandil. Ühel hetkel loobus mungarüüst, abiellus Kasahstani tüdrukuga, abielu kestis viis kuud, poiss läks tagasi kloostrisse ja oli lõpuks jälle Tais, mungana. Filmis arutas ta armastuse teema üle. Tema arvas, et armastus on ületähtsustatud, -dramatiseeritud, -romantiseeritud. Inimesed panustavad liiga palju armastusesse. Armastus toob kannatusi. Ülim eesmärk on kannatusest vabaneda... Eks ta õige ole. Täna mõtlesin Kristuse sõnade peale: "armasta oma ligimest, nagu iseennast." Ja see järel:"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle."Mt 10:34-39
Ei ole rahulik sõnum. Siin on tõesti kirge ja kannatust.
Üks minu armas (mees)sõber on defineerinud armastust järgneva maksimaalsusega: Mees peab armastama naist, nagu Kristus armastab oma kogudust. Ta peab valmis olema oma elu andma..."

Kas me tõesti panustame liiga palju...? Ootused on kõrgeks aetud ja me jäämegi otsima...?

Eile oli dokfilm Tsehhi tüdrukust, kes kasvas üles Norras. Neljateist aastasena saatis ema ta Norrast Tsehhimaale tagasi, ise läks Ameerikasse õnne otsima. Tüdruk oli filmi tehes 35 aastane naine, kes üritas mõista ja aru saada mõistest "kodu". Kuhu ta kuulub, kus on tema kodu? Jälle minu teema. Minagi juuretu, kodutu. Maa mõttes mul ju kodu on. Päritolu mõttes koht puudub. Elukoht hetkel nagu ka on. Film lõppes nii, et küsimused jäid õhku rippuma. Paralleelselt kodu looga oli seal ka isa ja ema lugu. Kas seal on kodu, kus vanemad elava? Aga kui nad ei ela koos? Miks nad ei ela koos? Ema läks Ameerikasse õnne otsima, sest ühel hetkel oli tema jaoks elu Norras liiga paigas. Ta nägi sirgeid rööpaid, mida mööda tiksudes tuleb minna surmani. Liiga sirged ja selged rööpad selle naise jaoks. Ta otsustas veel midagi teha, ise. Astus oma mehe kaitsva tiiva alt välja...maailma, Ameerikasse... Kuna tütre lugu domineeris, siis ei saanud selgeks kas ema otsus oli olnud õige või ta kahetses... Vahes on nii, et liiga hästi on sama hästi kui s*asti :-)
Samas mõtlesin täna, et minu teatav pidetus annab teistpidi ka vabaduse. Mul ei ole eriti kohta kuhu klammerduda. Ma võin minna... ;-) Jah "Moi adress ne dom i ne uulitsa..."

Vihma sajab, käisin raamatukogus. Võtsin paar Waltarit, ühe hispaanlase ja ühe rootslase. Vaatame, mis nemad elust ja armastusest pajatavad.

Pidu sinus eneses

Pidu pidu otsa...
Reedel kutsus Anu meid kõiki aiapeole. Tore oli...
Laupäeval tegi Malle välja :-) Meil oli aiapidu valge linaga laual ja päris shampanjaga.
Pühapäeval käisime Emiliga Joosepi sünnipäeval. Seal sain esimesi Eesti maasikaid. Juta tõi oma aiamaalt. Mmmmagusad!
Pühapäeva õhtul oli kirikus orelikontsert. Muusikuks minu vana sõber :-) Bernt Geiersbach Saksamaalt. Korjasin Bentile kurekelli Ulvi maja tagant. Kontserdi ajal tundsin, et keegi kõnnib... minu varukast välja... puuk. Ehk olin mina tema ainuke õhtusöögiplaan ja ta pesakond ei läinud koos kurekellade ja Berntiga õhtul Pärnusse.
Pärast kontserti juhtus kuidagi nii, et sattusime kirikumõisa koos Bernti, Priidu, Annika, Tõnu ja Signega teed jooma. Kuulasime siis kuidas Priit ja Bernt räägivad Wagnerist ja... Lubasime kõik, et hoiame sakslastele õhtusel jalgpalli finaalturniiril pöialt. Tegelikult olid ju hispaanlased palju vahvamad aga Bernt on nii armas inimene, et ... päris segadus tekkis pallimängu alguses, mis nüüd teha ja millal kilgata :-)
Pärast tunnist teejoomist parandasime natuke ikka maailma ka koos Priidu Annikaga. Esialgu ikka veel hüpoteetiliselt...
See nädal tuleb töine. Heidi puhkusel ja mina pean üksinda rabama :-)

Ps! "Üks" (üks neist kahest, kes üldse teavad) ütles, et talle meeldib minu eputamise stiil :-) Jätkan siis või!? :-)

Jaanipäev

"Kui kord käes on jälle jaanipäev siis tuleb armastus ja mu juurde jääb..."

Jaan, jõul, jaan, jõul... Nii see käib. Seekord siis jaan jälle käes. Kummaline kuidas me liigitame, lahterdame, poolitame ja silbitame. Jaanil võtame vorstid ja läheme mättale mängimaie...

Jõul, talvine pööripäev on minu jaoks Jeesuse sünnipäev, puhas kristlik pidupäev. Jaan seevastu nii paganlik kui olla saab. Tuli, laulud... Kirikus on püütud küll mingi lugu ka selleks päeaks leida aga siiski ...

Meie pere jaanipidu peeti juba kärsitult pühapäeval. Kes see jõuab siis oodata. Tegime tuld, laulsime, mängisime jalgpalli...

Eile, õigel jaanilaupäeval, kui teised kõik juba (veel) oimetud olid, käisin mina metsas sõnajalaõit otsimas (st. Uduvere kabeli taga metsas, vööni märg ja kohati eksinud ka :-))

Leidnud õie(d), kütsin endale sauna, tegin kaseokstest viha ja käisin jaanilaupäeva saunas. Kui juba hämaraks kiskus, tegin omale oma päris jaanipäeva lõkke aga siis tulid mulle kaaslased, kes arvasid, et minu lõkkel võiks kena olla mõni vorst ikka praadida... Üks ja sama ei saa olla lõke ja söed... On KAS lõke VÕI söed... kompromissina oli kõigepealt ilus lõke ja siis söed... ühesõnaga "Georgi" lõkkesse puid juurde ei toonud :-)

...nüüd siis jõuluni jälle...

13. ja reede

Midagi koledat täna ei juhtunud. Päeva kaitseks ja pühenduseks veel üks ilus pilt Rootsi "ühe"(Marko kindlasti teab, mis selle linna nimi oli) linnakese kalmistu kabelist.

Rütm ja riim

Koguaeg ju midagi juhtub ja muutub ja liigub...edeneb...areneb...

Kõike kinni ei püüa...

Tahaksin enda päevadesse rütmi aga tunnen kuidas ma loperdan. Kust tuul, sealt meel ;-)

Rootsis käisime ära. Soe oli, see on põhiline, mis meeles. Tulime tagasi, päevitunud ja pruunid, nagu Kariibi mere saaretelt.

Sai tuttavaid näha ja mööda, juba koduseid, Göteborgi tänavaid käia. Sõitsime ise trammiga ja puha :-) Ma ei olnudki paanikas, et ära eksin. Heliga jõudsime oma lemmikpoest ka läbi lipata "Din Bok". "Min Bok" on nüüd ilus ristiga kala autole. Heli ostis minu ärgitusel filmi Paulusest, mida ta lahkelt ka mulle laenutas. Paulus on äge! :-)

Üks elevaid hetki oli muidugi laagrikooriga kirikus laulmine. (ups! panin Voices koori pildi aga koht vale. Igatahes, pildil Lena Erikssoni koor, kellega koos oli meil au laulda)

Nüüd juba jälle koduses rütmis (logisevas :-) Varsti on juba jaanid ja suvi läbi w :-)

28.mai

Täna tõusis päike vara... ja Kalju läks kell kuus hommikul sauna kütma. Kella sitsmeks oli saun soe, Isa Sokk ja väike Emil läksid sauna. Kella kaheksa ajal tegi Kalju minu voodi juures kõva lärmi, et magan terve päeva maha, mingu ma sauna, ärgaku üles, tehku midagi... Mehed on hullud :-) Eriti need kes arvavad, et kell seitse hommikul on just paras aeg saunalavale ronida ja ootavad säärast optimistlikku reipust ka minult...

Homme läheme kogu perega svenssonitele külla. Ostsin endale Sony Ericssoni rootslaste auks ja Swedpank`i neelan ka alla. Oleks see mingi Poola pank, oleksin kindlasti emigreerumas ja raha padjapüüri kogumas aga... ok, rootslased saavad andeks :-)

Apollos oli veider vahejuhtum. Selgub, et Apollo jagab tasuta sõnumit Muhhamedist. Sama hästi võiks sealt ju siis Vahitorni leida ja veel mõnd muud huvitavat kirjandust. Pidasin sellest poest lugu, kuna Pärnus on Apollo praktiliselt ainuke tegija. Väga võõristav kogemus...

21. mai

Kaheksa päeva Rootsi sõiduni :-) Loen päevi, sest on mida ja keda oodata. Saan näha palju häid sõpru ja kohata uusi. Näha tuttvaid paiku ja külastada uusi. On lubatud bussi-, paadi ja trammisõit. Ja loomulikult Lisseberg!

Täna üritasin päikest võtta. Päike oli just niikaua pilve taga kui mina paljas olin. Ajasin püksid lõpuks jalga tagasi ja nagu naks, päike väljas :-) Nii meile ilus ilm saabuski!

Loen praegu Jari Sinkkoneni "Kasvamine Poisina". Ostsin, et oma pojale lähemale jõuda. On huvitav lugemine. Mõtlen läbi oma elu ja tuttavaid, otsin märke, tagajärgi ja põhjuseid, püüan diagnoosida ja aru saada.

Kui reisil olles Ullaga oma elust rääkisin (Ulla, 65 aastane psühholoog Taanist) siis avastasin kuidas olen ainult raamatute abil pusides jõudnud päris õigete vastusteni. Oli väga julgustav kogemus edaspidigi ise pusida ja ikka raamatute abil. Tagasi tulles kohe mõtlesin raanmatupoes, et see raha ei ole raisatud vaid investeeritud. (olen selles varemgi veendunud olnud aga sain kinnitust oma teooriale)

20.mai

Olen Paliveres. Olen vahepeal aasta vanemaks saanud. Need kaks fakti omavahel seotud ei ole...või on?!
15. mail sain kolmkümmend viis. Päev algas jorina: "Palju õnnne sullleeee..." ja pojengidega (loe:orhideega). Laps kinkis kaardi millel oli kuldne 50. Ta viskab meil vahest üle õla umes nii et:"Noh sinu ealised...viiekümnesed või nii!"
Siis tuli Regyta potilillega hommikukohvile. Olin sel päeval kohvikus tööl, et ikka otse-eetris olla ja kõik õnnitlused külapealt kokku koguda :-) Sain veel kolm potilille. Juubel on ikka nagu juuubel!!!
Järgmise päeva õhtul oli meil kena tüdrukute õhtu. Aive, Ulvi, Regyta, Heli ja mina. Katsetasime uut (sauna)lava ja raadioga dushi. Kõik toimis, seljad said puhtaks. Ainult saunalimonaadi unustasime tuppa.

Esmaspäeval st. eile sai 35-seks Kristina. Reisis Grimmi seda suursündmust tähistama. Mina lubasin lahkelt juba väga kaua aega tagasi, et hoian lapsi. Nii ma olengi nüüd vapper nelja lapse ema neli päeva. Esimene päev tehtud, lapsed elus ja hetkel lasteaias.

Üheksa päeva pärast olen Rootsis! :-)

5. mai

Ilus päev alustada. Lugesin just sõbra, Anneloes`i blogi. Üsna tihti, lugedes ja lapates mööda blogisid, mõtlen, kas on mulgi midagi öelda. Sõpradele...ilmale... Jah, olen interneti ja selles "eputamise" suhtes endiselt skeptiline. Teeb kõhedaks jagada, teadmata täpselt kellega... Asjade täpselt teadmine ehk kontroll olukordade üle on olnud mu mure kaua aega. Sellest püüan lahti lasta.

Täna tegin peenra. Kivist. Ilus ja ei kasva rohtu :-)

Tahan nii väga rootsi keelt õppida.
"På väggen till vänster om fönstret hänger ett foto på Åsa" (Peaaegu peast). Noh, kas on ilus keel?