Tali tuli

... ja juba läks ka...
Üleelamiste ja teravate elamustega...
Pühapäevase tormi eest Kalju mind hoiatas ja soovitas vett varuda. Käisin autoga kirikus, pärast teenistust käisin veel poes, tõin lastele süüa ja tankisin autot igaks juhuks. Lund sadas ja õues tuiskas päris mõnusalt. Kütsin sauna ja helistasin sõbrale ka, et kas julgeb läbi tormi ja lume tulla. Tema oli alles toas :) ja vastas väga rõõmus-optimistlikult, et loomulikult tuleb sauna. Ilm on fun... Kolme tunni pärast, jõudnud läbi tuisu Pärnust Jaagupisse, pidi sõber siiski tunnistama, et jääb vist veidi hiljaks... :)
Saun hakkas ehamatusega, et kõike on, sooja ja seltskonda, aga vett ei tule kraanist. Kiirkõne Soome... Kaljuuu...apuaa... Noo-jahh loomulikut see sinine kraan vaja lahti keerata :) Seekordseks saunaeriks oli lumekümblus :)
Saunapidu läbi, sõbrad koju saadetud... elekter ka otsas selleks õhtuks. Katlasse pidin vett loopima, sest ilma elektrita see tahab õhku lennata.
Mis seals muud ikka, magama.
Esmaspäev oli tööpäev. Õhtul rookisin lund ümber maja ja tegime lumememme. Muideks lumememme silmadeks ja nööpideks sobivad suurepäraselt shokolaadikrõbinad :)
Teisipäeva hommikul ärkasime jälle ilma elektrita... Katel oli õnneks tühjaks põlenud ja polnud vaja kustutada.
Aknast avanes vapustavalt ilus vaade. Lumememm oli mattunud lume alla. Ainult lumi... paks lumi...
Lapsed jäid koolist koju, auto jäi ka lumevangi. Ise läksin jala tööle. Alevis oli elekter. Tööpäev algas kaevamise-kaevumisega. Kirikupark ragises ägises lumekoorma all.
Kella üheteistkümneks oli vool läinud tervest Halinga vallast. Kuna naised olid Mõisa Köögis strogonovi keetnud, siis jagasime seda küünlavalgel nii kaua kui see veel soe oli.
Kella kaheks oli soust otsas ja selge ka, et enne õhtut voolu ei tule. Panime köögi kinni ja läksime õue ilma kaema. Kauplused olid alevis kõik kinni välja arvatud Liini pood. Liini poes oli saba uksest väljas. Kaks müüjat sebisid letitaga ja selleks ajaks kui mina sisse sain oli külmkappi jäänud üks jupike vorsti ja kolm hapukoort. Vanad ajad tulid meelde. Poes selgus, et mul on rahakotis üheksa krooni ja pangaautomaat ju ka ei toiminud...
Assmanilt küsisime naljapärast lumelabidat. Loomulikult ammu otsas...
Kõndisin siis koju. Pool tundi kaevasin jalgrada suurelt teelt ukseni. Sealt edasi memme majani, et lõpuks puukuurini jõuda... Lootusetu, viskasin memme trepini jõudes labida kõrvale ja sumpasin läbi sügava lume kuurini. Labidaga oleks see tee paar tundi aega võtnud. Katel oli ju kustunud ja maja juba külm, mistõttu oli vaja puid memmemajja. Sain sületäie kätte ja panin tule alla aga ahi ajas suitsu sisse. Läksin õue vaatama... Kena poolemeetrine lumemüts korstna otsas. No tore küll! Kutsusin Emili ja Joosepi appi. Tirisime kolmekesi redeli, poisid ronisid üles ja roomasi mööda paksu lund korstnani... Ahi sai tõmbama.
Õhtul, kui pimedaks läks, võtsime küünla ja lauamängu ja läksime naabri juurde. Lõbus oli... Kuna Eva Marta tahtis väga kooli, siis saatsime ta õhutuse kaheksase bussi peale. See oli ka sürr kogemus. Kogu alev oli pime. Kõikjal ainult lumevallid, akendest kumavad tulukesed ja see pimedus ümberringi.
Kolmapäeval ei olnud Kergu maanteel ikka voolu. Alevis oli asi korras, nii et olin sunnitud valge aja tööl veetma. Pimedas koju pimedusse. Kolmapäev ei olnud enam tore ja romantiline ja põnev. Tahtsin ennast pesta ja nõusid pesta ja uudiseid kuulda ja oma tuppa tagasi kolida. Uuäää!
Neljapäeva hommikul ärkasin juba vihasena kogu ilma ja saatuse peale. Poisi ajasin kooli ja ise mossitasin tööle.
Pealelõunat Emil helistas, et vool on tagasi. Halleluuja! Lõpuks ometi!
Saima istus köögis raadio juures ja kooris kartuleid, ise kikitas."Epp, kuule, raadiost ütles et 20 m/s tuult lubab. Vool võib ära minna!" Oi, oleks saatnud saapaga üle köögi :)

Kogu saaga kokkuvõtteks: tore oli näha nii palju lund, kõik oli õues väga ilus, hea oli võõrutus arvutist ja telekast, hea oli naabriga lauamänge mängida, Eva arvutas, et elektrit hoidsime ka kokku 10%... aga... pesta oleks tahtnud ja hommikukohvi ja oma voodit...

Emili lood

Memm ja Emil ajavad juttu.
Memm: Oi pojake, mõtle, Sa käid juba neljandat talve koolis. Memm rohkem ei saanudki koolis käia.

Emili mõttepaus ja südamest ohe: Vedas sul!

Inimkatsed

No kelle peal veel katsetada, kui iseenda.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et tahtsin ühel päeval apteeki minna zen-zenni või midagi sellist tooma. Olin kuidagi uimane ja arvasin, et äkki turgutab. Põkkusin Regytaga ja tema ütles oi-oi-oi ja ei-ei-ei... No kuulasin targa inimese nõu ja ostsin poest porgandit ja õuna ja viinamarjamahla... Siis mõtlesin, et äkki joon liiga palju kohvi ja äkki kohv on see kurjajuur, mis kõik kasuliku organismist välja viib... Otsustasin end kohvist võõrutada... päevapealt. Tööpäev... kohvikus :) Nojah, seal ma siis roomasin-uimasin terve päeva. Pea tahtis õrnalt valutada, kõrvus korraks kohises... Jõin mahla ja keefiri ja piparmünditeed... Järgmisel hommikul ka teed... Uim... Ilm hall... ei tea, ma vist ei jõua jälle sessiks oma koolitöid valmis... ah ma olen üldse üks saamatu... uääää :( Teise päeva kell neli oli mase just seal maal, et Epp marssis kööki, pani katla tulele, avas värske kohvipaki, võttis oma pooleliitrise õunatassi, ladus sellesse kohvipuru ja valas kuuma vee sahinal peale... Mmm... milline aroooom.
Selleks korraks on inimkatsed lõppenud aga... 1) ostan endiselt porgandit ja õuna kommi ja limpsi asemel 2) joon ainult hommikukohvi ja külas-külalistega kohvi 3) hakkasime pojaga rulluiskudega sõitmas käima.

Kuidagi peab ju selle k***i kaamose üle elama :)

Mart

Mart ju ka täna... Kas tänapäeval on ilm juba nii palju soojenenud, et Mardi küüned enam ei külmeta. Ostsin kommid ja puha aga ... nüüd pean need ise ääääraa söööma Marttti ja Marttti. Päärast hambad vaaalutavad, Martti ja Marttti....

Minu isa

...on naljamees, minu isa on kalamees, minu isa on muidu mõnus mees, kes on mind alati hoidnud ja armastanud :)

Pildil söödab minu isa pardipesakonda.

käisin koolis

Möödunud nädalalõpu veetsin seminaris. Jälle natuke eetikat ja Juhendatud teenimist.

Nägin oma lemmiklektorit, Priit Tamme. Ajasime juttu... Priidu käest sain Tiin Sepa kontakti. Tiina Sepp kirjutas kunagi raamatu "Peregrina päevik". Raamat inspireeris mind ette võtma pälverännaku Santiago de Compostelasse. Olen kaua mõelnud, et sellel Tiinal oleks väga huvitav kuulda milliseid reaktsioone-aktsioone tema raamat esile kutsub. Ja täna kirjutasingi Tiinale pika kirja, kuidas ta on mu elu muutnud :-)

Reha on olnud minu viimaste aegade lahutamatu kaaslane.