Lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja

...ehk siis kuidas minust sai lülijalgse...jne. viiruse kandja.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et ..."Ta tuli õhtal meile, kuldne kuu oli selgas" Peeter... Muhust. Nii jah! Peeter helistas kell poolüksteis õhtul ja palus öömaja. Vabandas, et enam nii hilja viina ei müüda. Et peab peaaegu tühja käega tulema.. Kommikarp ja pill olid ikka ligi. Kui me siis olime kella kaheni sõprust uuendanud, laulis ta oma värske loo ka. Selle laulu lubas ta rohelistele maha müüa. Keskkonna ja puhkamise ja looduse teemaline.
Leppisime õhtul kokku, et viin Petsi hommikul alevisse bussipeale aga kuna mind oli ees ootamas järjekorne vaba päev, siis pärast paari tundi sõbraks joomist otsustasin koos Petsiga Muhku minna.
Hommikul käisime veel haiglast läbi Peetri ema vaatamas. Tarmo mersud ja suveplaanid ka vaatasime enne üle kui sõitma hakkasime. Virtsu jõudsime nii napilt, et tormasime autost kiiruga, mistõttu oma telefoni autosse unustasin ja millest mul hiljem tuline kahju oli, sest nägin paljugi põnevat.
Esimene asi, millest pilti oleks teinud, oli hernehirmutised Kulla kartulipõllul. Päris hirmutised. Käed laiali, kitlid seljas, suured ümmargused pead otsas, silmad, suud pähe maalitud, sitsirätikud peas. Ühel kaks õllepurki ka käeotsas kolisemas... Nagu vanasti :-)
Kuna mina olin saarele saabunud, läks ilm ilusaks. Keetsime kõigepeal kohvi ja siis jalutasime randa. Vaatasime pikknokliga purjekaid ja paate ja laevu ja luiki. Luigeperel oli kuus(!) poega. Tohutult oli metsmaasikaid. Mmm! Loomulikult ei olnud meil mannergut kaasas, et korjata. Ainult endale suhu :-) Rannast kõndisime läbi Peetri metsa jälle maa poole, et külastada üht naabritädi, kes Petsi autot valvas seni kui mees mandril. Selgus, et autovalvaja tädi on keraamik. Maja oli täis kõiksugu imepotte ja -potsikuid. Olin nagu kunstinäitusel.
Peetri tallu tagasijõudnud, oli naabritel väike aiapidu algamas kuhu meid lahkelt paluti. Süüa tegi Jari, soomlane, kokk kuskil saare arvukatest turismitaludest. Mmm! Jälle super servis :-) Peretütrel oli pärlid kaelas ja lilled pidulaual.
Kella kaheksase praamiga tuli Muhu maale Oliver Tallinnast. Oliver purjetab... mmm... huvitav.
Läksime Oliverile praamile vastu nii et tema tuli ja tervitas ja mina läksin ja lehvitasin, mandrile tagasi.
Hakkasin uljalt kodupoole kihutama, meel rõõmus, paak pentsu täis. Kui ma teist korda teel sama surnud kassi nägin, sain kohe aru, et siin ma olen täna juba korra olnud st. natuke ekslesin Koonga ja Mihkli vahel :-)
Koju jõudsin hilja, kohe magama, hommikul tööle, töölt koju, raamatut lugema enne magamaminekut. Lugesin ja miskit sügeles, kratsisin põlve... Vaatasin lähemalt, et mis seal siis kiheleb... puuk, imetilluke... teine... näe siin on kaks... Kalju vaata... Kalju tõi taskulambi, et lähemalt uurida... siin veel üks ja veel... käepeal ka... Nüüd on mul kahju esiteks, et ma suure otsimistuhinaga unustasin nad kokku lugeda, teiseks, et kiirabi ei kutsunud ja pretsedendina statistikasse ei sattunud :-) Nüüd ma siis olengi lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja.
Puukborrelioosi sümptomiteks luges mulle Regyta väsimus, peavalud, lihastevalu, kaalu langus jne. Mulle tundub, et need sümptomid on mul juba ammu ja kindlasti peale iga Mõisa Köögis veedetud päeva :-) Igal juhul ensefaliit avaldub kohe, kui avaldub (veel ei ole avaldunud :-) borrelioosi tuleb kuu aega oodata ja on üldiselt ravitav :-)
Vaat sulle siis kena puhkus, lained ja luiged!

Mase

Mis see siis olgu. Tervis korras, lapsed terved, elu ilus ja ikka kriibib...
Vihma sajab ja jahe ... :-)
Peep Vain tänahommikuses TV-s palus, et püüaksin nädala aega hoiduda virisemisest, kritiseerimisest ja... (üks kolmas asi oli veel). Võimatu...
Televiisori vaatamine tuleb vist maha jätta. Nii palju segast ja vastakat infot kogu aeg, et raske on alla neelata, seedida ja kasulik omastada. Kohati ajab öökima ja kõhus keerab...
Vaatasin eelmisel nädalal lugu ühest poisist Inglismaalt, kellest sai buda-munk. Oli munk Inglismaal, siis kloostris Tais, mõnda aega elas Islandil. Ühel hetkel loobus mungarüüst, abiellus Kasahstani tüdrukuga, abielu kestis viis kuud, poiss läks tagasi kloostrisse ja oli lõpuks jälle Tais, mungana. Filmis arutas ta armastuse teema üle. Tema arvas, et armastus on ületähtsustatud, -dramatiseeritud, -romantiseeritud. Inimesed panustavad liiga palju armastusesse. Armastus toob kannatusi. Ülim eesmärk on kannatusest vabaneda... Eks ta õige ole. Täna mõtlesin Kristuse sõnade peale: "armasta oma ligimest, nagu iseennast." Ja see järel:"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle."Mt 10:34-39
Ei ole rahulik sõnum. Siin on tõesti kirge ja kannatust.
Üks minu armas (mees)sõber on defineerinud armastust järgneva maksimaalsusega: Mees peab armastama naist, nagu Kristus armastab oma kogudust. Ta peab valmis olema oma elu andma..."

Kas me tõesti panustame liiga palju...? Ootused on kõrgeks aetud ja me jäämegi otsima...?

Eile oli dokfilm Tsehhi tüdrukust, kes kasvas üles Norras. Neljateist aastasena saatis ema ta Norrast Tsehhimaale tagasi, ise läks Ameerikasse õnne otsima. Tüdruk oli filmi tehes 35 aastane naine, kes üritas mõista ja aru saada mõistest "kodu". Kuhu ta kuulub, kus on tema kodu? Jälle minu teema. Minagi juuretu, kodutu. Maa mõttes mul ju kodu on. Päritolu mõttes koht puudub. Elukoht hetkel nagu ka on. Film lõppes nii, et küsimused jäid õhku rippuma. Paralleelselt kodu looga oli seal ka isa ja ema lugu. Kas seal on kodu, kus vanemad elava? Aga kui nad ei ela koos? Miks nad ei ela koos? Ema läks Ameerikasse õnne otsima, sest ühel hetkel oli tema jaoks elu Norras liiga paigas. Ta nägi sirgeid rööpaid, mida mööda tiksudes tuleb minna surmani. Liiga sirged ja selged rööpad selle naise jaoks. Ta otsustas veel midagi teha, ise. Astus oma mehe kaitsva tiiva alt välja...maailma, Ameerikasse... Kuna tütre lugu domineeris, siis ei saanud selgeks kas ema otsus oli olnud õige või ta kahetses... Vahes on nii, et liiga hästi on sama hästi kui s*asti :-)
Samas mõtlesin täna, et minu teatav pidetus annab teistpidi ka vabaduse. Mul ei ole eriti kohta kuhu klammerduda. Ma võin minna... ;-) Jah "Moi adress ne dom i ne uulitsa..."

Vihma sajab, käisin raamatukogus. Võtsin paar Waltarit, ühe hispaanlase ja ühe rootslase. Vaatame, mis nemad elust ja armastusest pajatavad.