Mase

Mis see siis olgu. Tervis korras, lapsed terved, elu ilus ja ikka kriibib...
Vihma sajab ja jahe ... :-)
Peep Vain tänahommikuses TV-s palus, et püüaksin nädala aega hoiduda virisemisest, kritiseerimisest ja... (üks kolmas asi oli veel). Võimatu...
Televiisori vaatamine tuleb vist maha jätta. Nii palju segast ja vastakat infot kogu aeg, et raske on alla neelata, seedida ja kasulik omastada. Kohati ajab öökima ja kõhus keerab...
Vaatasin eelmisel nädalal lugu ühest poisist Inglismaalt, kellest sai buda-munk. Oli munk Inglismaal, siis kloostris Tais, mõnda aega elas Islandil. Ühel hetkel loobus mungarüüst, abiellus Kasahstani tüdrukuga, abielu kestis viis kuud, poiss läks tagasi kloostrisse ja oli lõpuks jälle Tais, mungana. Filmis arutas ta armastuse teema üle. Tema arvas, et armastus on ületähtsustatud, -dramatiseeritud, -romantiseeritud. Inimesed panustavad liiga palju armastusesse. Armastus toob kannatusi. Ülim eesmärk on kannatusest vabaneda... Eks ta õige ole. Täna mõtlesin Kristuse sõnade peale: "armasta oma ligimest, nagu iseennast." Ja see järel:"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed.
Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle."Mt 10:34-39
Ei ole rahulik sõnum. Siin on tõesti kirge ja kannatust.
Üks minu armas (mees)sõber on defineerinud armastust järgneva maksimaalsusega: Mees peab armastama naist, nagu Kristus armastab oma kogudust. Ta peab valmis olema oma elu andma..."

Kas me tõesti panustame liiga palju...? Ootused on kõrgeks aetud ja me jäämegi otsima...?

Eile oli dokfilm Tsehhi tüdrukust, kes kasvas üles Norras. Neljateist aastasena saatis ema ta Norrast Tsehhimaale tagasi, ise läks Ameerikasse õnne otsima. Tüdruk oli filmi tehes 35 aastane naine, kes üritas mõista ja aru saada mõistest "kodu". Kuhu ta kuulub, kus on tema kodu? Jälle minu teema. Minagi juuretu, kodutu. Maa mõttes mul ju kodu on. Päritolu mõttes koht puudub. Elukoht hetkel nagu ka on. Film lõppes nii, et küsimused jäid õhku rippuma. Paralleelselt kodu looga oli seal ka isa ja ema lugu. Kas seal on kodu, kus vanemad elava? Aga kui nad ei ela koos? Miks nad ei ela koos? Ema läks Ameerikasse õnne otsima, sest ühel hetkel oli tema jaoks elu Norras liiga paigas. Ta nägi sirgeid rööpaid, mida mööda tiksudes tuleb minna surmani. Liiga sirged ja selged rööpad selle naise jaoks. Ta otsustas veel midagi teha, ise. Astus oma mehe kaitsva tiiva alt välja...maailma, Ameerikasse... Kuna tütre lugu domineeris, siis ei saanud selgeks kas ema otsus oli olnud õige või ta kahetses... Vahes on nii, et liiga hästi on sama hästi kui s*asti :-)
Samas mõtlesin täna, et minu teatav pidetus annab teistpidi ka vabaduse. Mul ei ole eriti kohta kuhu klammerduda. Ma võin minna... ;-) Jah "Moi adress ne dom i ne uulitsa..."

Vihma sajab, käisin raamatukogus. Võtsin paar Waltarit, ühe hispaanlase ja ühe rootslase. Vaatame, mis nemad elust ja armastusest pajatavad.