Lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja

...ehk siis kuidas minust sai lülijalgse...jne. viiruse kandja.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et ..."Ta tuli õhtal meile, kuldne kuu oli selgas" Peeter... Muhust. Nii jah! Peeter helistas kell poolüksteis õhtul ja palus öömaja. Vabandas, et enam nii hilja viina ei müüda. Et peab peaaegu tühja käega tulema.. Kommikarp ja pill olid ikka ligi. Kui me siis olime kella kaheni sõprust uuendanud, laulis ta oma värske loo ka. Selle laulu lubas ta rohelistele maha müüa. Keskkonna ja puhkamise ja looduse teemaline.
Leppisime õhtul kokku, et viin Petsi hommikul alevisse bussipeale aga kuna mind oli ees ootamas järjekorne vaba päev, siis pärast paari tundi sõbraks joomist otsustasin koos Petsiga Muhku minna.
Hommikul käisime veel haiglast läbi Peetri ema vaatamas. Tarmo mersud ja suveplaanid ka vaatasime enne üle kui sõitma hakkasime. Virtsu jõudsime nii napilt, et tormasime autost kiiruga, mistõttu oma telefoni autosse unustasin ja millest mul hiljem tuline kahju oli, sest nägin paljugi põnevat.
Esimene asi, millest pilti oleks teinud, oli hernehirmutised Kulla kartulipõllul. Päris hirmutised. Käed laiali, kitlid seljas, suured ümmargused pead otsas, silmad, suud pähe maalitud, sitsirätikud peas. Ühel kaks õllepurki ka käeotsas kolisemas... Nagu vanasti :-)
Kuna mina olin saarele saabunud, läks ilm ilusaks. Keetsime kõigepeal kohvi ja siis jalutasime randa. Vaatasime pikknokliga purjekaid ja paate ja laevu ja luiki. Luigeperel oli kuus(!) poega. Tohutult oli metsmaasikaid. Mmm! Loomulikult ei olnud meil mannergut kaasas, et korjata. Ainult endale suhu :-) Rannast kõndisime läbi Peetri metsa jälle maa poole, et külastada üht naabritädi, kes Petsi autot valvas seni kui mees mandril. Selgus, et autovalvaja tädi on keraamik. Maja oli täis kõiksugu imepotte ja -potsikuid. Olin nagu kunstinäitusel.
Peetri tallu tagasijõudnud, oli naabritel väike aiapidu algamas kuhu meid lahkelt paluti. Süüa tegi Jari, soomlane, kokk kuskil saare arvukatest turismitaludest. Mmm! Jälle super servis :-) Peretütrel oli pärlid kaelas ja lilled pidulaual.
Kella kaheksase praamiga tuli Muhu maale Oliver Tallinnast. Oliver purjetab... mmm... huvitav.
Läksime Oliverile praamile vastu nii et tema tuli ja tervitas ja mina läksin ja lehvitasin, mandrile tagasi.
Hakkasin uljalt kodupoole kihutama, meel rõõmus, paak pentsu täis. Kui ma teist korda teel sama surnud kassi nägin, sain kohe aru, et siin ma olen täna juba korra olnud st. natuke ekslesin Koonga ja Mihkli vahel :-)
Koju jõudsin hilja, kohe magama, hommikul tööle, töölt koju, raamatut lugema enne magamaminekut. Lugesin ja miskit sügeles, kratsisin põlve... Vaatasin lähemalt, et mis seal siis kiheleb... puuk, imetilluke... teine... näe siin on kaks... Kalju vaata... Kalju tõi taskulambi, et lähemalt uurida... siin veel üks ja veel... käepeal ka... Nüüd on mul kahju esiteks, et ma suure otsimistuhinaga unustasin nad kokku lugeda, teiseks, et kiirabi ei kutsunud ja pretsedendina statistikasse ei sattunud :-) Nüüd ma siis olengi lülijalgse levitatava viirushaiguse potensiaalne kandja.
Puukborrelioosi sümptomiteks luges mulle Regyta väsimus, peavalud, lihastevalu, kaalu langus jne. Mulle tundub, et need sümptomid on mul juba ammu ja kindlasti peale iga Mõisa Köögis veedetud päeva :-) Igal juhul ensefaliit avaldub kohe, kui avaldub (veel ei ole avaldunud :-) borrelioosi tuleb kuu aega oodata ja on üldiselt ravitav :-)
Vaat sulle siis kena puhkus, lained ja luiged!