Soontagana

Sügis ei saa muidu tulla-minna, kui korra Soontaganal ära ei käi.

Kutsusin kaasa oma "matkasõbra" ja moosisin teismelisi...

Sõbra jaoks moosi polnud vaja, noorte jaoks küll...

Mina väga elevil ilmega -lähme Soontaganale sügist vaatama. Nii mõnus. Väljas on nii päikseline ja loodus on värviliseks läinud- Teismelise üle õla kostev mõmin -looda sa. Tulen ma jaa... Eriti tulengi... mõttetu... mhm loodus..keda huvitab- -tule ikka, teeme lõket ja...- -eri eksaiting, teeme lõket...- -poja tule sina- -mis ma teen seal, igav ju... kui mõni sõber ka võiks kaasa tulla. Kas läpaka võiks kaasa võtta...

Pool tundi jonnakat moosi ja lõpuks olid sõbrad ja lapsed autos... Uhh napilt :-)

Muidugi nägime jälle vikerkaart ja loomulikut jäime meie paduvihma poolele. Kui kohale jõudsime matkates, olime läbimärjad.

-eri huvitav küll... kus ma oma empeka peidan, et see märjaks ei saa... nõme vihm...-

Kuna esimesena tervitas meid padukas siis tuli kohe lõke üles teha ja kohe vorste praadima hakata. Ei mingit uitamist ja looduseimetlemist esmalt. Ikka sööma ja kohe.

Soontagaal on sellised mõnusad onnid kus saab lõket teha. Kuivad puud ka olemas. Super.

Aegajalt kostis ikka veel haledaid niutsatusi -tahaks arvutisse...- Selles onnis kahjuks internet puudus :-(

Kõhud täis ja meel rõõmus, vaatasime natuke ilma ka. Vaatetorn on kahjuks hakanud lagunema ja sinna otsa ei saanud. Rabasse viiv laudtee oli ka üles võetud aga kiik oli korras. Tuulutasime, kiigutasime end pisut... mina isegi kaevasin mälust ühe regilaulu Kartlik kiigel...

Ilus oli

Ja tagasiteel tädi Aili andis meile õunu.

Kodus tegime veel ugripitsa, õunakoogi ja kütsime sauna... Täiuslik päev!