Lugesin üht väga "jubedat" raamatut. Epp Petrone "Roheliseks kasvamine". Tegelikult ju väga hää aga... lugesin ühe jutiga nii et 1:40 öösel lõpetasin... aga jah, unejutt see ei ole. Häirivalt selge ja ühemõtteline on see lugu seal. Kuidagi ei ole võimalik eirata teadmist, et me tekitame suuri suuri saasta jälgi oma emakesele maale. Prügi sorteerimine, energia säästmine, teadlik tarbimine. Vahin oma plastik-ilma ja kriibib... Kuna väljas on parasjagu ilus ilm, otsustasin et kuni 5 km distantsid tuleb jala või rattaga mõõta. Tõstsin rahakoti ja muu tarviliku käekotist seljakotti ümber. Täna sain paar piiska vihma, kui alevis tuuritasin. Ise vaatan ennast kõrvalt ja arutan, et huvitav, kauaks seda entusiasmi jätkub... Igatahes jääb Epu raamat kui "elav etteheide" :) avalikult köögikapile, et end meelde tuletada. Raamat saab olema kohustuslik kirjandus ka kogu perele. Lapsele lugesin juba ühe peatüki õhtujutuks ette :) Ahistaja ema! :)
1 comment:
igatahes on mul hea meel, et "rohelisus" on Sind lõpuks "kätte saanud" 8-)
"kahjurõemus" valgusekandja
Post a Comment